Suursaadikuna Soomes sain Estonia hukust teada öösel kella kolme paiku, kui Tallinnast helistas president Lennart Meri ja seda mulle teatas, koos mõne käsulauaga. Järgnesid üleloomulikult pikad nädalad, mille jooksul tuli kogeda paljut, need tsitaadilõigud on vaid osa sellest kõigest. Ehkki Estoniaga ei läinud põhja minu lähedasi, ei unune toonane närvipinge ega õhkkond kunagi. Sümboliks sellest suurest inimtragöödiast jääb mulle surnukirste täis auto ärasaatmine. Auto läks laevale umbes seal, kus asub Helsingi praegune uus Lääneterminal, ja ma pole mitte kunagi seal käies jätnud puurimata oma pilguga, mille taha teised reisijad ei näe, sealset tundmatuseni muutunud linnamaastikku.

Avalehele
250 Kommentaari
Loe veel: