----

Tegemist on ju kavandiga, sest lõplikult monumendiks vormistamiseni on siin käia veel tubli tükk teed (mõelda läbi sobivus ümbritsevaga, materjalid, proportsioonid, detailid jms). Kuid mitte see ei ole käesoleva kirjutise ajendiks. Räägiksin meelsusest.

Vanasõna ütleb, et pärast kaklust rusikatega ei vehita. Kuid nii nagu meil ikka kombeks, alustati väljavalituks osutunud töö pihta turmtule andmist! Selle käigus ununes hoopiski, et püstitatav monument on mõeldud tähistama Eesti ajaloo tähtsündmust – Vabadussõja võitu. Algas jutt muistsetest vabadusvõitlustest, hauaristidest jne. Enamikule meedias arvamust avaldanuile käis üle jõu mõista, mida üldse tähendab meile Vabadussõda. Ja ammugi see, mida märgib kavandil kujutatud Vabaduse Rist ja milline auväärne positsioon oli sellel teenetemärgil iseseisvas Eestis enne Teist maailmasõda.

Eelnevat korrates tuletan meelde, et tegemist on ju alles monumendi ideekavandiga.

Meenub ühe teise mälestussamba lugu. Just Viljandi lossivaremete naabruses Mõisamäel paikneb alates 2004. aasta suvest kindral Johan Laidonerile pühendatud ratsamonument. Sellegi rajamisele eelnes ääretult tormiline sõnasõda, kus loobiti välja lausa pahatahtlikke ja küündimatuid arvamusi ideekavandi suhtes. Hinnang “mannetu” oli neist vahest kõige süütum. Vastuseisjate korduvad katsed mälestussamba püstitamist takistada luhtusid teostajate kindlameelsuse tõttu. Nüüd on monument üks heas mõttes tähelepanuväärsemaid ja armastatumaid turismiobjekte Viljandis.

Kellele sammas püstitatakse?

Tagasi võidusamba juurde. Paljud kribinal-krabinal arvamust avaldama tõtanud inimesed ei vaevanudki oma pead küsimusega, mis tähtsus on Eesti ajaloo kontekstis Vabadussõjal. Ja miks üldse on selle tähistamine meile oluline?

Eesti riiklik iseseisvus kuulutati välja 24. veebruaril 1918 ja see sai reaalselt teoks vaid tänu Vabadussõjas saavutatud võidule. Järgnes kakskümmend aastat oma riiki ja selle ülesehitamist, mis paraku katkes okupatsioonide tõttu. Nüüdseks on siiski õnnestunud Eesti riiklus taastada. Kuid ilma Vabadussõjas saavutatud võiduta kasutaksid suurima tõenäosusega ka kõik praegused võidusamba poolt ja vastu olijad hoopis teist keelt ja kirjatähti – tõenäoliselt idanaabri kirillitsat. Ja kindlasti mitte siin, vaid kuskil lõpmatutel Venemaa avarustel. Mõelgem vaid karjalasoomlaste, krimmitatarlaste, tsˇetsˇeenide jmt rahvaste saatusele idanaabri rüpes.

Vabadussõda kui ainus eestlaste võidetud sõda oma maa pärast oli, on ja jääb Eesti ajalukku sündmusena, mille tähtsus on meie iseseisvuse elulooraamatusse kirjutatud kuldsete tähtedega.

Kavandatav võidusammas on austuseks neile esivanematele, kes Vabadussõjas võitlesid ja võitsid ning võimaldasid seega Eesti rahva edasikestmise. Andkem siis lõpuks ka neile vääriline au! Ülendades oma sangarlikke eelkäijaid, ülendame ka oma maad ja rahvast.

Mida tähistab Vabaduse Rist?

Võitnud kavandil on keskse sümbolina kujutatud Vabaduse Risti, mis tundus enamikule samba kavandi teemal sõnavõtnutest täiesti arusaamatu märgina. Kõneleb seegi asjaolu ilmekalt, et kodanike teadmistest oma riigi ajaloo ja selle sümbolite kohta on pool sajandit võõrast võimu käinud üle nagu kustutuskummiga. Ja ei ole tarkust suutnud tagasi anda ka praegune iseseisvusaeg.

Olgu siis meelde tuletatud, et tegemist on Eesti esimese teenetemärgiga, mis asutati Vabadussõja ajal, riikliku iseseisvuse esimesel aastapäeval, 24. veebruaril 1919. Teenetemärgi algne ja õige nimekuju on Vabaduse Rist. Vaid rahvapäraselt kasutatavana kirjutati see ühe sõnaga “Vabadusrist” ning sai millegipärast ka iseseisvuse taastamise järel riiklike teenetemärkide registris kahjuks sellise kuju.

Vabaduse Risti loojaks oli kuulus Eesti kunstnik Nikolai Triik, kes pidas seda rahvusvärvides kujundades silmas nii sõduri vaprust kui ka lahinguväljal vägesid juhtinute sangarlikke tegusid. Kuid ka tagalas haigete ravimine ning muud tsiviilteened väärisid Vabaduse Ristiga tunnustamist. Teenetemärki kandsid suurima lugupidamisega, kui mõni erand välja arvata, kõik kavalerid. Seda omada tähendas kuuluda väärikaimate Eesti kodanike hulka.

Vabaduse Risti südamikus paikneb turvistatud käsi mõõgaga, kaitsmas E-tähte, mis sümboliseerib Eestit. See on täna-

päevani meie vabaduse eest võidelnuid ühendavaks märgiks. Ka võidusambal on see igati õigustatud kujund.

Eeskujuks Läti

Me kuulume õnneks juba sajandeid Euroopa kultuuriruumi, mis põhineb kristlikel väärtushinnanguil, meeldib see kellelegi või mitte. Selle väärtussüsteemi üheks nurgakiviks on ka teadmised sellest, mis on olnud enne meid, ja meie esivanemate ning nende tehtu austamine. Paraku on praeguses Eestis  kasvamas inimeste osakaal, kelle ajaarvamine algab ja lõpeb iseendaga. Järjest jõulisemalt väljendub halvustav suhtumine kõigesse traditsioonilisse, väärtustesse üldisemalt. Erandiks ei ole siin võitlus avalikku ruumi mõeldud märkide pärast ja nende ümber.

Seetõttu võib meie lõunanaabreid lätlasi pidada õnnelikeks, sest nemad said Riias oma vabadussamba püstitamisega hakkama juba enne Teist maailmasõda. Monument, mille kõrguseks on muide 43 meetrit, sisaldab endas nii pateetilisust kui ka allegoorilist jutustust ajaloost. Võib vaid oletada, millise hävitava hinnangu oleks sellele kavandile andnud tänapäeva eksperdid.

Kuid lätlased tunnevad sügavat uhkust oma monumendi üle ja tavatsevad eestlastelt muigamisi küsida, kas need üritavad taas oma Vabadussõja mälestussammast püstitada.

Lätlased suutsid oma vabadussamba loomises kokkuleppele jõuda. Samas kui eestlased vaidlesid esimesel iseseisvusperioodil ja vaidlevad nüüd aina edasi ning ajavad jama, millele ei näi lõppu tulevat.

Kurb, kui inimlik väiklus, enese upitamise tahe, tõemonopoli omamise usk ja oletatavatele vastastele ärapanemine on tõusmas olulisemaks sellest, mis meid rahvana võiks ühendada. Näiteks Vabadussõja võidusammas.

Samal teemal:

Ants Juske “Kas Eestis pole enam skulptoreid”, EPL 17.08

Enn Põldroos “Hea valitsus, võta mõistus pähe!” EPL 24.08

Andrus Kivirähk “Valitsus matab Eestit”, EPL 25.08

Andres Põder “Kaua tehtud – kaunikene?”, EPL 29.08