Mul on eesti rahva pärast häbi paljude asjade tõttu, aga eriti on mul häbi slaavikeelsete Eesti elanike, sh Eesti Vabariigi kodanike ees. Mul on juba selle pärast häbi, et eestlaste jaoks on nad kõik „venelased”, aga tegelikult on nende hulgas ka ukrainlasi, valgevenelasi ja juute. On matslikkus lükata nad kõik süvenematult ühe rahvustunnuse alla, eriti veel, kui see süvenematus väljendab eredalt suhtumist „suva, mis nad on, eesti keelt nad ei räägi”. (Samamoodi suhtusid keskaja aadlikud eestlastesse: keda see huvitab, mis rahvuse hulka sepasell või laadanarr kuulub.) Nagu oleks eesti keele rääkimine näitaja, millega inimese väärtust mõõta.