Jaak Urmet Foto: Andres Putting

Mida aeg edasi, seda sagedamini ja suuremat häbi ma oma riigi pärast tunnen. Riigikogu pärast, valitsuse pärast, koalitsiooni pärast. Tegelikult – kogu eesti rahva pärast. On muidugi väga palju n-ö normaalseid kaaseestlasi, ma tunnen paljusid selliseid ja ma suhtlengi enamasti sellistega. Aga ma ei ole ei pime ega loll, ma tean ja näen, et nad ei anna kahjuks massis tooni, samamoodi nagu ei anna intelligents tooni ööl vastu laupäeva Vabaduse platsil. Edaspidi eesti rahvast või eestlastest rääkides pean silmas just nimelt eesti rahvast kui massi, kus normaalsuse jooned hägustuvad ja lahjenevad kuni kadumiseni.

Mul on eesti rahva pärast häbi paljude asjade tõttu, aga eriti on mul häbi slaavikeelsete Eesti elanike, sh Eesti Vabariigi kodanike ees. Mul on juba selle pärast häbi, et eestlaste jaoks on nad kõik „venelased”, aga tegelikult on nende hulgas ka ukrainlasi, valgevenelasi ja juute. On matslikkus lükata nad kõik süvenematult ühe rahvustunnuse alla, eriti veel, kui see süvenematus väljendab eredalt suhtumist „suva, mis nad on, eesti keelt nad ei räägi”. (Samamoodi suhtusid keskaja aadlikud eestlastesse: keda see huvitab, mis rahvuse hulka sepasell või laadanarr kuulub.) Nagu oleks eesti keele rääkimine näitaja, millega inimese väärtust mõõta.

Avalehele
360 Kommentaari