JAAK URMET: Nõuan täisvärvides ajalugu
Lisan juurde, et need sõnad olid öeldud minule. Sest mind puhus tol ajal ühiskonnas valla pääsenud isamaaline vaimustus teises suunas. Juba aastal 1988, mil käisin Tallinna Johannes Lauristini nimelise keskkooli 3. klassis, jättis klassijuhataja ühel heal päeval kaks järjestikust eesti keele tundi ära ja andis hiirvaikselt kuulavale klassile selle asemel sinimustvalgest kontseptsioonist lähtuva ülevaate 20. sajandi Eesti ajaloost.
Meelsasti tõi klassijuhataja klassile vaadata vanu raamatuid. Kord tõi ta ühe, milles oli pilt Stalinist väikse lapsega. Üks mu klassivend sülitas sellele pildile. See tundus mulle juba tollal imelik. Mõtlesin umbes nii: mis talle nüüd sisse läks?
“Ega see Eesti aeg ka mingi meelakkumine ei olnud!” See lause on mulle talletunud sügavale mällu. Ketserlik lause! Ilmselt mõjutas see mu maailmapilti tugevalt. Ja vahel – tõsi küll, harvem – kerkib mu silme ette täissülitatud Stalini pilt klassijuhataja raamatus. Võiks öelda: juba oma maailmavaate kujunemise algpäevil olin ma tuttav pimeda fanatismi ja valgustava ketserlusega. Õppisin tõrjuma esimest ja hindama teist.
Seepärast ei salli ma must-valget ajalugu. Kõik, kes käivad ringi, ühes käes pintsel öömusta, teises käes päevvalge võõbaga, on minu jaoks teisel pool rindejoont. Ajalugu on täisvärviline. Aga Eestis on praegu tugevalt esil must-valge ajalookäsitus. Toon kaks näidet.
Bandiit või vabadusvõitleja?
Hans Leberechti “Valgus Koordis” ei ole minu jaoks veider stalinistlik kurioosum, vaid hästi kirjutatud ja põnev raamat. Loomulikult ei otsi ma sealt realistlikku ajastukujutust, vaid käsitan seda sotsialistliku muinasjutu zˇanrinäitena.
“Põrutus uksele – nüüd taoti juba rusikaga – kostis otse tema näo kohal kõrvulukustavalt ja lihast ning luust läbilõikavalt, ja näis, nagu oleksid vappunud majaäbariku vanad seinad, kogu Kure talu...
Põrutamine lakkas. Paul kuulis omavahel nõu pidavate inimeste katkendlikku summutatud kõnelust, midagi kõlksatas ja sammud liikusid seinaäärt mööda edasi...
Paul kargas ühe pika hüppega eeskojast kööki ja kustutas lambi. Ta tegi seda õigel ajal: õues kärgatanud laskudega samaaegselt kostis purustatud aknaklaaside klirin, tuul tungis kööki... (- - -)
Teine automaadivalang läbistas kambri akna. Seejärel jäi vaikseks. (- - -)
Paul ohkas ja tõstis pea. Talle näis, et akna taga läks valgemaks, punakad valguselaigud langesid põrandale. Nii oligi – tundus suitsuhõngu...
“Vili!” läbistas teda valuline mõte. “Süütavad auna... Ja veel see neetud tuul!” (- - -)
“Meie loomad...” ütles Aino ahastades.”
Tsiteeritud katkendid kujutavad metsavendade rünnakut Nõukogude Eesti külas olevale talule. Aga kuna Leberecht on ikkagi väga ideoloogiline kirjanik ja keegi ei kipu teda tõsiselt võtma, siis vaatame, mida kirjutab märksa kaalukama sõnaga kirjanik Ahto Levi. 1931. aastal Kuressaares sündinud ja mullu Moskvas surnud Levi on eesti kirjanduses tuntud peamiselt romaaniga “Halli hundi päevik”, mis põhineb autori enda elulool. Seejuures kujutab mees, arvatavasti siingi isiklikele kogemustele toetudes, Saaremaa metsavendade elu.
“Metsavendade elu läheb järjest raskemaks: hävituspataljon ja piirivalvurid on tegutsema hakanud. Ja selles kõiges on süüdi see idioot Ilp. [Ilmselt ajalooline isik Elmar Ilp, 1919–1950.]
Ilp on mees, kes otsustas kuulsaks saada piiritu ja ebainimliku julmusega. Ta tapab inimesi, täiesti süütuid, ja teeb seda nii: algul poob, siis laseb maha, või vastupidi, ja lõpuks raiub tükkideks. Ta varjab end ammu, tema nimega hirmutatakse külades isegi lapsi. (- - -)
Ja täna öösel sureb inimene, kes praegu veel elab ja midagi ei aima. Ta puuakse üles, nagu nad tegid täitevkomitee mehega, tema naine aga, kui tal see on, või tütar, vägistatakse. See on õudne, kui inimene niimoodi ära tapetakse. Ta ei saa enda päästmiseks mitte midagi teha, nii paljude relvastatud meeste vastu on ta täiesti abitu. Saan aru, et on tarvis kätte maksta, kuid milleks irvitada süütute üle. Kui kohutavalt karjusid naised, kui täitevkomitee meest poodi, ja kui neid vägistati, kuidas nad karjusid... (- - -)
Enne kui täitevkomitee mees üles poodi, vägistas Lühike Jaan tema naise. Mees oli kinni seotud, talle topiti nahast labakinnas suhu ja ta sai ainult mõmiseda, nägi aga kõik. Kõik teised, arvatavasti külalised, kes tema majas viibisid, aeti aita ja pandi luku taha, naised välja arvatud... Siis aga poodi ta üles. Jälk, kohutav vaatepilt. (- - -) Nad on julmad ning ahned ja neil pole tõepoolest midagi pistmist ei Eesti ega ka eestlastega. Nad röövivad ja tapavad ükskõik keda, on need siis kommunistid või mitte, eestlased või venelased. Peaasi, kui inimesel on mingisuguseid väärtasju – sõrmuseid, käevõrusid, käekelli...”
Metsavendadele on taasiseseisvunud Eestis lauldud rohkesti ülistust, nad on kangelasteks-vabadusvõitlejateks tehtud nii Lauri Vahtre “Eesti rahva loos” (2005) kui ka akadeemilise “Eesti ajaloo” 6. köites (2005), mille käsitluse autoriks on Mart Laar. Olgu need mõned lõigud seatud sellele kõigele vastukaaluks. Mõtlemisaineks. Kas mehi, kes saadavad korda selliseid jõledaid tegusid, saab nimetada vabadusvõitlejateks.
Muidugi, metsavendade seas oli ka neid, kes piirdusid ainult laulujoristamise ja lendlehtede levitamisega. Mart Laar annab oma viidatud käsitluses sõjakate metsavendade hulgaks kolmandiku 30 000-st. Aga tõmmakemgi siis selliseid piire ja rääkigem sellises keeles.
Nõukogude aeg auku ajada?
Keda rohkem uskuda: kas Vahtret ja Laari või Leberechti ja Levit? Tahan juhtida tähelepanu asjaolule, et praeguses Eesti Vabariigis ei ole võimalik saada metsavendade kohta objektiivset informatsiooni. On vaid nõukogudeaegsele süsimustale käsitlusele vastandatud lumivalge käsitlus. Nõukogude ajal nimetati metsavendi bandiitideks, nüüd riputatakse nende pea kohale aupaiste ja avatakse neile mälestusmärke. Reservohvitseride kogu on koguni algatanud Islandi väljakule välisministeeriumi ette niisuguse mälestusmärgi püstitamise. Mõelgem ikka järele, sinimustvalge lehvitamine ei õigusta iga veretööd.
“Selleks et kindlustada oma riigi iseseisvust, peame saama lahti Nõukogude aja ihalusest. Püüdsin selles loos näidata, et see võib esineda kolmel kujul: nii aktiivse soovina taastada okupatsioonivõim, ignorantsuses kui ka romantilises nostalgias.” Selliste sõnadega lõpetab oma artikli “Ohtlik minevikuarmastus” 25. mai Postimehes Tartu ülikooli filosoofiaprofessor ja eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. Lausa võpatama pani lause: “Saksamaal saab inimeste nostalgiat endiste aegade järele seletada suure tööpuudusega.”
Sutropi artiklit lugedes tuli mulle meelde, et millegi sama arulagedalt fanaatilisega olen ka varem kokku puutunud. Meenutasin. Ja meelde tuli. Venemaa eestlane Felix Kotta – kes tegelikult oli suurepärane nii lastele kui ka suurtele luuletaja – kritiseeris millalgi 1950-ndate alguses teravalt eesti luuletajaid, kes lasid oma luuletustes kodanlikus Eestis elatud lapsepõlvel paista helgetes toonides. Sellise naeruväärse seisukoha vastu astus Sirbis ja Vasaras lõpuks välja Juhan Smuul ise.
Tõepoolest, Sutropi arvates tuleks kaevata üks suur auk ja kogu Nõukogude ajastu sinna sisse ajada. Nostalgiat aga defineerib ta tööpuuduse kaudu! Nostalgia ei ole sotsiaalne nähtus, lugupeetud eetikakeskuse juhataja! Nostalgia on eksistentsiaalne ilming, mis eksisteerib tööpuudusest ja riigikorrast küsimata!
Usutavasti on neil, kes jõudsid Nõukogude ajas veeta ainult oma lapsepõlve, selle ajastuga teistsugune suhe kui neil, kes veetsid selles suurema osa oma elust. “Nõukogude võimu eesmärk oli võtta inimestelt inimväärikus, kaotada nende au- ja häbitunne,” kirjutab Sutrop. Kindlasti. Aga Nõukogude võim andis mulle ja teistele minuvanustele imelise lapsepõlve. Mu tänutunne selle eest ei kao mitte iialgi. Ma ei usu, et praeguse aja lapsed kasvavad üles nii humanistlike vaadetega lastetoakeskkonnas. Paradoks, mis?
Kui me peame maha matma kogu Nõukogude ajastu ja selle mõjud meis tänapäeval, siis peame maha matma Andrus Kivirähki, Mehis Heinsaare, Urmas Vadi, Veiko Märka, Vahur Afanasjevi. Loomulikult ka minu. Näiteid muusika vallast 21. juuni Areenis Margit Sutropile oponeerinud Berk Vaher juba nimetas. Lisaksin neile veel Orelipoisi, Sõpruse Puiestee, Kaspar Jancise ja hilise Vennaskonna.
“...proletaarne kultuur ei ole ei-tea-kust välja kukkunud, ei ole nende inimeste väljamõeldis, kes nimetavad end proletaarse kultuuri spetsialistideks. Kõik see on lausa lollus. Proletaarne kultuur peab olema nende teadmisvarude seaduspärase arengu tulemuseks, mis inimkond on välja töötanud kapitalistliku ühiskonna, mõisnike ühiskonna, tsˇinovnikute ühiskonna surve all,” on öelnud Lenin (V. I. Lenin, “Teosed”, 31. kd, Tallinn 1955, lk 256). Teeme selles tsitaadis vajalikud asendused (“proletaarse” asemel “isamaaline” jne) ja me näeme, et Lenini tees kehtib ka tänapäeval. Enne kui hakata Nõukogude ajastut auku ajama, tuleb ikka Lenin läbi lugeda.
