JAAK URMET: Ühiskond vajab ateistlikku selgitustööd
Me elame vabas ühiskonnas. Igaühel on õigus ja võimalus oma mõtteid väljendada, kartmata tagakiusamist; vabadus oma maailmavaatele, arvamusele, isiklikele põhimõtetele. Kellelgi pole õigust teise maailmavaadet ega põhimõtteid halvustada või koguni maha suruda. Kuid sellel vabadusel on oma konks. Igaühel on õigus küll oma maailmavaatele, kuid pole õigust selle nimel teiste vabadust ja põhimõtteid ahistada. Seda piirangut väljendab sügavmõtteline definitsioon: “Vabadus on tunnetatud paratamatus.” On olemas piir, kus ühe isiku vabadus läheb üle teise inimese vabaduse piiramiseks.
Mina olen salliv inimene
Aktsepteerin homode liikumist, alkohoolikuid, juudiaktiviste – ja veel paljut muud, mille aktsepteerimine ei ole meie ühiskonnas enesestmõistetav. Minu meelest on homodel õigus olla homo, alkohoolikutel võtta soovi korral pea täis ja juudiaktivistidel tegelda juudi asjade ajamisega. Ent see ei tähenda, et ma ei muutuks samade nähtuste kõige sõjakamaks vastaseks, kui need ületavad minu vabaduse piiri. Kui homod peaks üritama kehtestada ühiskonnas suhtumist, et kaks samasoolist “vanemat” on sama normaalne nagu kaks erisoolist vanemat; kui purjus inimene käitub teiste suhtes agressiivselt; kui juudiaktivistid kutsuvad üles pealuuküttimisele – siis on minu sallivus paugupealt pühitud.
##Ühelgi liikumisel ega huvigrupil ei ole õigust kuulutada ennast ühiskonnas normiks. Demokraatlikus riigis on ainult üks norm: see on seadus, mille on vastu võtnud valitsus, mille omakorda on valinud rahvas. Ühelgi liikumisel ega huvigrupil pole õigust pidada ennast ühiskonnas sama kõigeüleseks nagu seadus.
Õnneks seda üldiselt ka ei taotleta. Eesti klubid, organisatsioonid ja seltsid elavad oma elu sissepoole pööratult ega pretendeeri kogu ühiskonda haaravaks jõuks. Välja arvatud üks organisatsioon: kristlik (luteri) kirik. Viimaste aastate jooksul on ta pugenud varjust välja ja ajanud oma kombitsad ähvardavalt laiali üle kogu ühiskonna, olles muutunud sõjakaks jõuks, mis üritab imbuda kõigisse ühiskondliku elu vormidesse ja pretendeerida normi staatusele.
Esmalt mässib kirik ennast muidugi ümber riiklike struktuuride. Püüdes luua masside silmis illusiooni, et kirik on riigiga sama loomulikult ühtekuuluv nagu lipp, hümn ja vapp, näeb ta meelsasti enda rüpes peetavat kõige kõrgema tähtsusega riiklikke ettevõtmisi ja kombetalitusi: jumalateenistus üritatakse muuta riikliku asjaajamise samaväärseks osaks, nagu on riigikogu istung või presidendi vastuvõtt. Ühtki riiklikku tseremooniat – olgu see siis kaitsejõudude paraad, ausamba avamine, vabariigi aastapäev – ei saada läbi kirikuõpetajata! Ja poliitikud, eesotsas presidendi ja peaministriga, istuvad nagu lambad täie enesestmõistetavusega jumalateenistusel! Isegi hümni sõnadest leiame viite jumalale.
Mitte ainult riiklikesse tseremooniatesse ei aja kirik oma kombitsaid, vaid ka koolidesse, vanglatesse ja sõjaväkke. Koolis anti kirikule küll vääriline vastulöök, kuid on üksnes aja küsimus, millal ta uuesti proovib koolimaja uksest sisse hiilida. Seevastu sõjaväes ja vanglates tunneb kirik, apelleerides sõdurite ja vangide sellekohastele “soovidele”, ennast väga hästi.
Samuti tegutsevad üle Eesti pühapäevakoolid, juba lasteaialapsi viiakse kirikusse “ekskursioonile”. Jahmatama paneva ülima jultumusega nõuab kristlaste tühisearvuline huvigrupp endale kogu eesti rahvale kuuluvaid hindamatuid kunstivarasid Niguliste muuseum-kontserdisaali näol – ja seda peaministri enese partei toetusel! Need on vaid kõige silmatorkavamad märgid sellest, et kirik ja kristlaste huvigrupp püüdleb Eesti ühiskonnas tõsiselt järjest suuremale võimule.
Seda ei tohi lubada!!!
Iga kristlaste samm võimu suunas on samm tagasi ühiskonna arengus. Kirik ja kristlus, nagu kõik teisedki religioonid, kuuluvad ühiskondliku jõuna minevikku, neisse aegadesse, mil teadlased põlesid tuleriidal ja Päike tiirles ümber Maa. Tänapäeva ühiskond peab põhinema aksioomil, et jumal on olemas samavõrd, kuivõrd on olemas kõik teisedki inimeste väljamõeldised eesotsas Une-Matiga.
Kuid ometi on – täiesti kahetsusväärselt – kirik ja kristlikud tõekspidamised ühiskonnast visad kaduma. Miks? Sest kirik ja kristlased korrutavad oma jutte iga päev, aga ateistlikku selgitustööd ühiskondlikul tasandil ei tehta enam ammu – raamatukogude võrgukataloogi andmetel ilmus viimane eestikeelne ateistlik trükis 16 aastat tagasi. Kristlased ründavad järjest pealetükkivamalt, kuid sellele jõule teadlikke vastu seisjaid peaaegu ei ole.
See on ohtlik puudujääk. Kui on jõud, siis olgu ka vastasjõud. Tuleb taastada ateistlik vastasrind kirikule! Siinkohal lisan vahemärkuse korras, et kiriklikud demagoogid on üritanud tembeldada ka ateismi religiooniks, kuid sama hästi võib sõda nimetada rahuks ja valgust pimeduseks!
Ateistlik selgitustöö peab asuma paljastama kristluse varjatud aluseid, valgustama selle inimvihkajaliku ideoloogia ajaloolis-poliitilist kujunemislugu, õpetama läbi nägema uimastavat piibliloba. Esmajärjekorras peab ateistlik vastasrind põrmustama neli müüti, millega kristlus Eestis enda tegelikku palet varjab, oma olemasolu õigustab ja mis kõige hullem, kunstlikult enese järele vajadust tekitab. Need neli müüti on: 1) kirik kui kultuuri looja, 2) kirik kui eestluse ja vabaduse tugi, 3) kirik kui moraali kandja, 4) kirik kui hingeabi.
Kirik Eestis
Kristlikul kirikul pole ei Eesti ega maailma ajaloos ette näidata kuigi palju kultuurisaavutusi, mis ühtaegu ei ülistaks või põlistaks kristlikku ideoloogiat. Läbi ajaloo on kirik sallinud kultuuri, teadust ja haridust vaid niivõrd, kuivõrd see on kaasa aidanud tema levikule ja võimule. Viimane eesti usumees, kes saatis korda midagi kultuuriliselt väärtuslikku, oli Jakob Hurt – kuid tema teened rahvaluule kogujana ei näita kiriku kultuurilembust, vaid vastupidi, said teoks tänu üksikisiku erakordsele suurusele ja kirikliku tagapõhja kiuste. Kiriku arvates oli rahva vaimulooming ebausu väljendusena vaid taunimisväärne.
Seevastu on kristlik kirik maailma ajaloos silma paistnud erakordse kultuurihävitajana – kõik, mis ei olnud kristlik, kuulus hävitamisele: antiikautorite käsikirjad, indiaanlaste raamatud, ketserlikud mõtlejad... Kõik leekidesse! Eredalt näitavad kristluse suurt kultuurilembust aastail 1559–1966 (jah, 1966) paavsti välja antud keelatud kirjanduse nimekirjad. Neist leiame kõigi oma teostega keelatud olevat Diderot’ (ühes oma entsüklopeediaga), Balzaci, Zola, Sartre’i Seejuures polnud need nimekirjad soovituslikud, vaid toimisid range käsuna, kultuurielu reaalse normeerijana. Seda kahju, mis kirik on kultuurile teinud, ei ole võimalik üles lugeda – ja selle kõrval omandab tema (niigi vaieldav) panus kultuuri nullilähedase tähtsuse.
Sama põhjendamatu on kiriku tänamine eestlasteni jõudnud kirjakultuuri eest. Esiteks polnud see toojate omakasupüüdmatu kingitus, vaid jällegi vahend tõhusamaks usuga mürgitamiseks. Teiseks on selle eest põhjust kirikule tänulik olla samavõrd, kuivõrd aastaid kottpimedas kongis hoitud vangil on põhjust tänada oma vangistajat kongiseina sisse valguse jaoks raiutud väikse prao eest.
Müüt kirikust kui eesti rahva vabaduse toest (eks just seda sugereeri kiriklikult läbi viidud paraadid, liputseremooniad jms) on samuti läbini vale. Kui kirik pole ise parajasti võimul olnud, on ta truult pugenud valitseva võimu lähedale ja teeninud kõigiti selle huve, rahvast võimu ees alandlikkusele ja kuulekusele manitsedes. Religioon ei ole kunagi olnud midagi muud kui ekspluateeriva klassi abiline alamate klasside rõhumisel. Kogu 19. sajandi vältel oli kirik Eestis tagurlike parunite ustavaim sõber ja ärkamisliikumise tuliseim vaenlane. Vabariigi tulles leidis kirik endises vaenlases uue isanda, kellele nurru lüüa. Nõukogude võim, kellele kirikut vaja ei olnud, võttis käsile selle ühiskonnast väljarookimise. Ja nõukogude võimu teened selles vallas (välja arvatud isikute füüsiline represseerimine) väärivad tunnustust.
Nõukogude võimu võitlus religiooni vastu on kahjuks sisendanud – muidugi kirikuõpetajate eesthooldel – tänase Eesti ühiskonna teadvusse arusaama, et ateism on kommunismiga lahutamatult seotud. Pole seda va jälki kommunismi, pole ka seda va jälki ateismi! Sellegi eksiarvamuse likvideerimise peab tänapäevane ateistlik selgitustöö oma eesmärgiks seadma. Tuleb meelde tuletada Fr. R. Kreutzwaldi, C. R. Jakobsoni, A. Reinvaldi, E. Bornhöhe, E. Vilde, G. Suitsu, H. Raudsepa, A. H. Tammsaare jpt ateistlikud seisukohad. Neist mees 500-krooniselt ja mees 25-krooniselt – oi neid jälke kommunistisi! – etendavad oma halastamatute kiriku ja religiooni vastaste rünnakutega eesti kultuuris sama osa, mida Prantsusmaal sealsed valgustajad Voltaire’iga eesotsas. Praeguses eesti humanitaarias on usuvastaseid seisukohti julgelt väljendanud peale Ervin Õunapuu (kellest kirik muidugi üritab naljanumbrit teha) veel Andrus Kivirähk ja Indrek Hargla.
Mis puutub moraali, siis on kristlik kirik küll kaks tuhat aastat kuulutanud sõnumit “armasta oma ligimest nagu iseennast”, kuid on ligimese all mõelnud ainult teist kristlast. Paganad ja teisitimõtlejad ligimese mõiste alla ei kuulu ja seetõttu on lubatud nendega kui tahes vägivaldselt ümber käia. Kui arvata kokku kõik kristliku “moraali” levitamise käigus oma otsa leidnud inimesed, võib kristliku kiriku ilmselt kanda maailma terroristlike organisatsioonide edetabelis esikohale. Ükski religioon pole kunagi sallinud teisitimõtlejaid ega hakka ka kunagi sallima. Seda teades kaotab kristlik “moraal” igasuguse tõsiseltvõetava pinnase.
Kasvatab abivajaja mentaliteeti
Kui eelmises kolmes punktis paljastusid kristliku kiriku vastikud valed ja vassimised, siis neljandas punktis ilmneb tema otsene vastunäidustatus kaas-aegsele ühiskonnakorrale. Kirik pakub väetitele ja rõhututele hingeabi. Kuid ettevaatust! See võrdub esimese tasuta narkootikumidoosi pähemäärimisega ja igaveseks süstla otsa istutamisega! Kui ilmalik psühholoogia õpetab inimest ise endaga toime tulema, siis kirik kasvatab abivajajast saamatu ussikese, kes dresseeritakse oma mõistust üldse mitte kasutama. Ilmalik psühholoogia katsub abivajajat jalule aidata, kirik õpetab teda roomama. Just selles tegevuses peitub kiriku otsene kahjulikkus tänapäeva ühiskonnas. Demokraatlik riik vajab oma peaga mõtelda oskavaid ja enesesse uskuvaid kodanikke, kirik aga irrutab inimese enda eest vastutamast ja õpetab vahtima väljamõeldud ülima olendi poole.
Kristlikku kirikut ja kõiki teisi religioone võin aktsepteerida klubitasandil – mitte iialgi ühiskondliku normi tasandil. Nagu ründasin siinses artiklis kristlust, ründaksin ka anonüümseid alkohoolikuid, uriinijoojaid või joogaharrastajaid, kui nood sama ambitsioonikalt pretendeeriksid võimule ühiskonnas. Ma ei näe kristlikus kirikus midagi muud kui klubi, mille liikmeks ma küll ei soovita kellelgi astuda, kuid millesse ma siiski suhtuksin külma mühatusega, kui see vaid suurushullustuses oma kombitsaid üle minu vabaduse piiri ei sirutaks.
Näen ette, et see artikkel sünnitab palju vastukajasid. Mul on sellest hea meel. Avaldage arvamust, vaielge, tulge lagedale oma seisukohtadega. Kuni te seda kõike teha saate, võite olla kindlad, et ei ela ühiskonnas, mida valitseb religioon.
