Jah, ütlesin selle mõtte välja kahe aasta eest, 2013. aasta aprillis, pool aastat enne kohalikke valimisi ühes Äripäeva artiklis, et ma veel ei tee erakonda, aga teen selleks kõik ettevalmistused. Need, kes kõige rohkem kaasa lõid, olid tänane Vabaerakond, tollane VIK, aga seal oli ka teisi. Tegin väga palju tööd, et saada kõik ühe laua taha – rohelised, aga olid ka Kristiina Ojuland, Silver Meikar, Mart Helme. Ent see ei õnnestunud. Ja ma ütlesin, et kui meil on väga palju väikseid jõude, siis see killustab uut mõtlemist. Ütlesin, et neid tegijaid on siin nii palju, et ma parem loobun. Õppisin, kui suured individualistid me eestlased oleme.

Vabaerakonna juht Andres Herkel pole ju nii väga uus, rohkem nagu vana Isamaa tagatubalane?

Jah, aga mul on siiski hea meel, et need uued jõud tulid. Ent need erakonnad on natuke liiga väikesed, et Eesti ühiskonnas läbi lüüa. Valitsus on praegu tehtud vanadest parteidest ja nende seas on ainult üks erakond, millel on mingisugustki stabiilsust. See on Reformierakond. Teistel kolmel on oma sisemised probleemid, mis tuleb lahendada. See valitsus on selline, millega Eesti edasi ei arene, ja kui nad väga pikalt võimule jäävad, siis me võime isegi tagasi minna. Meil oleks vaja uut valitsust ja sellest on ka palju räägitud.