Jaanus Karilaid: Eesti riigis puudub võimekus ka lahtisest aknast sisse lennanud röövlindude kinninabimiseks
Alustaks Danske rahapesuskandaalist. Keegi ilmselt ei kahtle, et see skandaal, need miljardid kahtlased eurod, mis läbi Eesti on liigutatud, ei too meile au rahvusvahelises pildis. Pigem vastupidi. Meid vaadatakse kaastundlikult umbes nii, et “poisid, pole see e-keskkond täna veel midagi sellist, mille üle kekata”. Oleme püüdnud väga erinevate inimestega kohtuda, alates prokuratuurist, rahapesu andmebüroost, Eesti Pangast ja finantsinspektsioonist (FI), et luua endale pilti, kuidas ikkagi oleme sellisesse olukorda sattunud. Kuigi veel on vara teha lõplikke järeldusi, joonistuvad siiski välja mõningad mustrid.
Absurdselt puudulik infoliikumine. Nagu täna teame, on Danske pangas toimiva suhtes infot kogutud ja anomaaliaid märgatud juba vähemasti aastast 2010. Tollal esitas Šveitsi prokuratuur Eesti prokuratuurile järelpärimise, millele Eesti ka vastas. See puudutas Dansket. Järelikult oli see info olemas.
Samal ajal saatis Venemaa korduvalt siia vastavatele riiklikele instantsidele kirju, juhtides omakorda tähelepanu kahtlase raha Eestist läbi liikumise kohta. Nagu teame, jäi see info kõik kinniste seinte vahele. Ma pole kuulnud ühestki raportist, mida prokuratuur oleks teinud FI-le, rahandusministeeriumile või Eesti Pangale. Nagu selgus, tulid need infovahetused FI-le üllatusena. Väidetavalt.
Samal ajal aga sai FI ise jälgida pankade tegemisi ja nagu teame, 2014. aastal ka Danske tähelepanu anomaaliatele juhtis. Pole ka ime, sest sedavõrd suured summad sedavõrd kummaliste selgitustega lihtsalt karjusid näkku. Siiski võiks öelda, et FI mitte ei andnud asjaomastele instantsidele probleemist teada nagu kord ja kohus, vaid “sosistas” midagi vaid pangale endale. Taaskord jäeti asja kohta raportid tegemata, seda nii riigi poolt järelevalveks määratud FI nõukogule kui ka prokuratuurile. Kuriteoteatest, mida eeldanuks ametniku põhikohus, pole mõtet isegi unistada.
Kui ameeriklane teema omakorda üles võttis, siis nagu aru saan, saatsid nii finantsinspektsioon kui prokuratuur ta esmalt kuu peale. Kuigi, nagu oleme täna kindlad, siis infot oli ja mitte vähe. Mida järeldame? Ma ei näe siin muud kui seda, et Eesti riigis puudub tegelik võimekus ka lahtisest aknast sisse lennanud röövlindude kinninabimiseks, sest kõik asjaomased samas ruumis viibivad pealtvaatajad ei suuda kokku leppida, kelle asi on see lind kinni nabida!
Teine muster koorub välja finantsinspektsiooni libisevast vastutusest. Olen nüüdseks kuulnud ja lugenud mitmeid intervjuusid ja selgitusi, kus FI juht Kilvar Kessler, aastaid raahandusministrina FI tööd kureerinud ja selle efektsiivsuse eest vastutanud Reformierakonna juhtfiguur Jürgen Ligi ja isegi prokuratuuri esindajad on avaldanud arvamust et “Danske panga probleemiga ei tegeldud, kuna see pank justkui poleks Eesti riigi jurisdiktsioonis”. Et kus ta siis on? Et kellele me neid seadusi välja töötame, kui välismaiste ettevõtete filiaale, kes Eestis teenuseid osutavad, see justkui ei puudutaks?
Korduvalt olen tabanud end mõttelt, et kuhu on jäänud kodaniku ja eriti riigiametniku vastutus silmi lahti hoida, kuhu on jäänud poliitiline vastutus ja tahe riiklikku kontrolli efektiivselt ja tulemuslikult teostada? Ja kuhu on kadunud täiesti kaine talumeheloogika: kui näen, et varastatakse, siis sekkun kiiresti ja tõhusalt?
Me oleme olukorras, kus FI ja prokuratuur näitavad üksteise peale näpuga, et ühel polnud infot ja teisel oskusi. Ja meil on ka trobikond Eesti Panga ja rahandusministeeriumi poolt FI nõukogusse nimetatud inimest, kes on üldse vait. Me ei tea isegi, kas ja mida neile räägiti või ei räägitud. Selge on vaid üks: oma pead nad eriti sellega ei vaevanud, sest palk jooksis ja kõik tundus rahulik.
FI libisev vastutus nn filiaalide teemal annab paraku signaali, et tegelikkuses ei ole ilmselt viimasel dekaadil pööratud piisavalt tähelepanu ka teiste meie finantsasutuste tegemistele. Sest paraku on vähemalt osad neist filiaalid. Ka Swedbanki tänane nn Rumeenia maade saaga, kus sajad rahata jäänud Eesti investorid on püstihädas saamaks FI-lt isegi adekvaatseid vastuseid järelevalve võimalikkuse osas, on seesama “filiaalide teema”. Minge ja rääkige Rootsis, kus on emapank, et meil on kõik JOKK. Normaalne? Usaldust tekitav?
Aga kas on ikka nii nagu FI juht ja Jürgen Ligi väidavad? Kas pole mitte nii, et me oleme suurema osa Reformierakonna valitsemisaastatest imetlenud oma naba, suurepärast e-pangandust, ja oleme teinud kõik, et vaikida maha probleemid. Viimane samalaadne katsetus saabus minu postkasti mõne päeva eest Valituse pressibüroolt, kus jagati “juhiseid”, kuidas ikkagi eri ametkonnad ühiselt selle teema peaks surnuks kommenteerima. Ma ei tea, aga eelnevatele kohtumistele tuginedes tundus, et selle juhise on koostanud FI ja teda nõustav suhtekorraldusmeeskond. Liiga palju sõnasõnalisi kattuvusi.
Mina aga arvan, et prügi pole vaja vaiba alla pühkida, vaid see tuleb kiirkorras prügimäele transportida. Kui sa pole oma tööga hakkama saanud, on alati võimalik ajada udu, aga antud juhul see olukorda paremaks ei tee. Mäletan ühte mulle näidatud Kilvar Kessleri 2009. aastal prokuratuurile saadetud kirja, kus ta teatas FI esindajana, et Gildi pangas on kõik korras ja neid uurida pole vaja. Samal ajal varastasid teatud pangajuhid tühjaks Gildi pandud investeeringud, kohus tuvastas üheselt kriminaalsed rikkumised ning sulges panga. See oli Eesti lähiajaloo suurim pangandusskandaal, kus pangajuhid said vanglakaristused ja kolisid isegi Eestist minema. Mille alusel aga esitas FI sellise toetava arvamuse prokuratuurile esitati, ei mäleta täna enam keegi.
Minu küsimus on lihtne: Eesti Vabariik on oma territooriumil suverään, me ei saa veeretada vastutust teistele riikidele, antud juhul taanlastele. Kes ikkagi vastutab finantsasutuste järelevalve eest Eestis, kui kõik asjaosalised haaravad seebi järele, et oma käed kiiresti puhtaks pesta ja ise kapi taha peitu minna? Ja vastus on, et kõiges on süüdi ainult taanlased. Absurd. Edasised menetlused riigikogus peaks aitama meid lähemale muuhulgas teadmisele, kes poliitikutest oli oma töös saamatu, kes rumal ja kes hoolimatu, ning ka selles osas, kuidas tänast olukorda kiiresti muuta nii, et riik ikkagi teaks, kas ja millised röövlinnud tema pankades toimetavad. See on Eesti maine, poliitilise ja ärikultuuri ning ka meie kui pensionihoiustajate huvides meie suurim väljakutse 2018.-2019. aastal.
