Kadri Simson kongressil. Taamal piilub postrilt Edgar Savisaar Foto: Hendrik Osula

Mida aeg edasi, seda rohkem ilmneb, et võidujooks Keskerakonna sees ei käi mitte Stenbocki maja vallutamise pärast, vaid tegelikult soovitakse lõigata Savisaare töövilju, aga nõnda eiratakse Keskerakonna valijate antud mandaati ja tahet. Savisaare hääled ei ole võlukübarast võetud ja ei lenda poliitskeemide tagajärjel kellegi kontole.

Simsoni toetajad jäid erakonnasiseses võimuvõitluses kongressil Savisaare toetajatele alla. Kaotus on valus, kuid sellega tuleb leppida. Võitjad saavad koostööd teha siis, kui kaotajad oskavad väärikalt kaotada. Ootame jätkuvalt kõiki erakonnaliikmeid võitjate leeri. Me ulatame jätkuvalt käe. Veel on võimalus Keskerakonna pikka ja väärikat teekonda ühiselt jätkata.

Tuleb leppida, et ainus legitiimne esimees erakonnale on vähemalt järgmise kongressini Edgar Savisaar. Kõik katsed kongressi tulemust eirata, ei käi kokku demokraatia hea tavaga ning jutt
rahutuvidest on sel juhul kohatu.

Ainus mõeldav kompromiss on see, et kõik pooled tunnustavad kongressi hääletuse tulemust ja
lähtuvad kongressil demokraatliku mandaadi saanud juhatuse otsustest erakonna poliitika
kujundamisel.

See kehtib ka riigikogu keskfraktsiooni juhtkonna küsimuses, kus Keskerakonna juhatus tegi selge
otsuse. Me oleme võitjatele kohaselt väga kannatlikud ning oleme lihtsalt murelikult vaadanud seda
kuidas Keskerakonna juhatuse otsuseid eiratakse isiklikel kitsastel motiividel.

Tegelikult on abilinnapeade kirja taga hoopis muu.

Nimelt on asi selles, et Jüri Ratase kõrvale on tekkinud kaks väga tugevat konkurenti Eesti
Olümpiakomitee presidendi kohale – Urmas Sõõrumaa ja Tõnu Tõniste. See tähendab seda, et
Sven Sesteri ja reformierakondlase Remo Holmseri lobbytööst Jüri kasuks ei pruugi piisata. Kuna Jüri Ratas on tüdinenud tööst riigikogu aseesimehena — kuigi minu arvates on ta seda tööd teinud hästi — siis on temas tärganud lootus, et poliitiline turvapadi võiks olla Tallinna linnapea ametikoht.

Selles pole midagi traagilist, aga sellest kõigest võiks avalikult rääkida ning potentsiaalne linnapeakandidaat peaks tutvustama oma soove Keskerakonna volikogus ja juhatuses. Pole hea, kui see jutt jõuab kummalisi teid pidi tänase erakonna juhtkonnani. Poliitiliste intriigide ja tagatubade abil vangerduste korraldamine ei teeni rahutuvide positiivset sõnumit.

Üldse ei välista, et riigikogu aseesimehe koht on lubatud Toomas Vitsutile, sest ka tema tunneb end
millestki ilma jäetuna. Ka see on erakonnasisese mittekonstruktiivse kliima tekkimise üks põhjustest.
Omal ajal sai Ratas linnapea koha Savisaare käest, omamoodi avansina. Kas nüüd terendab linnapea koht teisel meetodil? Kumb on siis tähtsam, kas EOK presidendi ametikoht või linnapea oma? Tallinna linnapea koht ei saa olla lohutusauhind, ja siis oleks Keskerakonnast lahkumine rohkem kui kummaline.

Kõik need jutud kohe murenevast volikogu keskfraktsioonist linnavolikogus, millega keskerakondlasi
hirmutatakse, ei ole väga tõsiseltvõetavad. Kui aga selline mure on, siis linnavalitsuse asi ongi
volikogu liikmetega suhelda ning nendega arvestada, et toetus püsiks.

Selle versiooni võib lihtsasti ümber lükata Jüri Ratas ise, kui kinnitab, et linnapea kohta tema ei püüa. Kui ta sellele küsimusele üheselt eitavat vastust ei anna, siis on kirjeldatud intriig üsna tõenäoline.