Foto: Ain Liiva., Ekspress Meedia

Hiljutiselt NATO Varssavi tippkohtumiselt prooviti liitlaste siiatulekut poliitturunduslikult märgistada kui maksimaalset võitu. Kuigi teatakse, et reaalse sõjalise konflikti korral on segane veel käsuliin (kes ikkagi seda pataljoni liigutab) ning rindejoont ajaliselt ei pea ka pataljon kinni kuna õhutõrje võimekus ja rannikukaitse on jätkuvalt ebarahuldaval tasemel. Lisaks
jätkuvalt puudub vallavanematel väljaõpe kriisiolukorras, jätkuvalt puuduvad varjendid ja arusaadav plaan elutähtsate teenuste tagamiseks kriisifaasis (vesi, elekter, toit, haiglad). Praeguse seisuga tabab vallajuhte ilmselt esimese hooga paanikahäire, kui reaalne sõjaoht peaks tõesti tekkima – kogukondade kaitsjat neist ei ole.

On hea, et meil on liitlased. On hea, et nad toetavad meie julgeolekut. On hea, et nad saadavad siia arvestatava arvu sõdureid ja tehnikat. Kuid mis saab edasi, kui kaua nad meie julgeolekut kohapeal tagavad? Kaitseminister Hannes Hanso kinnitas mulle, et liitlasväed on siin tähtajatult. See on tegelikult murekoht, sest ei ole põhjust hõisata selle tähtaega mittetagava leppe üle. See tähendab, et liitlased võivad lahkuda igal ajal kui neil selleks vajadus peaks tekkima. Selles mõttes oleks tähtajaline kokkulepe palju kindlam.

Näiteks tsiviilelust: kui te üürite korteri viieks aastaks, siis hea leppe puhul ei saa omanik lepingut üles öelda enne selle tähtaja lõppemist. Korter on teile garanteeritud viieks aastaks. Kui te sõlmite tähtajatu lepingu, siis võib omanik lepingu üles öelda kolmekuulise etteteatamisega. Seega igal juhul on tähtajaline leping kindlam variant.

Leping on leping, seda nii tsiviilelus kui ka riikide vahel. Tähtajatu ei tähenda igavesti, vaid täpselt sama – igal hetkel peale lühikest
etteteatamist, võivad liitlased koju minna. Kas ja miks, ei ole tegelikult tähtis. Küsimus on hoopis selles, et mida me ise peale hakkame oma kaitsevõime tugevdamisega sel ajal, kuni liitlasväed meile katet teevad?

Liitlaste siinviibimine on nagu laen, investeering. Nemad katavad meie
julgeolekut ja meie peaks selle katte all arendama ennast ideaalis nii
tugevaks, et saaksime ka ise oma julgeoleku eest seista, kui liitlased kord lahkuvad. Rumal oleks kogu raha ja arendus kulutada vaid liitlaste ülalpidamisele ja ennast ise arvestatavalt mitte arendada. Loomulikult jõude ei istuta, kuid oma kaitsevõimet tuleb enam arendada nii rahaliselt kui leida selleks ajalist ressurssi. Kindlasti ei ole liitlaste kohalolu aeg, mis Kaitsevägi saaks enda arendusplaane lahjendada, vaid just nüüd tuleb tegutseda. Selles mõttes oleks tähtajaline lepe liitlastega tugevam garantii. Nii nagu meie plaanid näevad ette näiteks arvestatava iseseisva kaitsevõime
väljaarendamise 10 aasta jooksul, ei saaks ka liitlased enne siit lahkuda kui 10 aasta pärast. See oleks leping, mida peavad pidama riigid ka peale riigijuhtide ja valitsuste vahetumist. Kui tähtaegu pole, siis on meie julgeolek tõenäoliselt vaid lühiajalise laenu peal, mille võib iga siia panustav riik tagasi kutsuda igal ajal.

Laiemalt võttes aga tagab iga riigi julgeoleku selle elanike heaolu. Pole mõtet rääkida ideaalidest - solidaarsusest, Euroopa ühtsusest, Eesti riigi säilitamisest, eesti rahva armastamisest vms. kui ideaale ei toeta valitsusjuhtide poolt rahva heaks tehtavad selgelt pragmaatilised otsused ja teod. Teod, mis tegelikult rahvast ühendaksid. Reformist Rõivas ja sots Hanso võivad oma mütse ju taevasse loopida, aga tõsiasjad räägivad muud keelt. Teisisõnu - meil on vaja tulemust – seda nii majanduses, sotsiaalpoliitikas kui ka kaitsepoliitikas. Vähem poosetavat võltspatriotismi ja rohkem positiivseid tõsiasju. Sõjahüsteeria „katlamehed” peaksid rohkem
panustama iseseisva kaitsevõime arendusele. Soome pole NATO liikmeriik, aga on paremini kaitstud kui Eesti, sest nende iseseisev kaitsevõime on piisaval heidutaval tasemel. Soome peaks oleme meile kaalukam eeskuju kui USA.