Jaanus Müür: Kõrgharidusega töötud ja madalapalgalised
Kui aus olla, siis need lood panid mind muigama ja tekitasid minus nii mitmeidki küsimusi. Alustaks siinkohal 15. jaanuaril ilmunud artiklist (Kõrgharitud noore lugu: kuidas ma tööd otsin).
Artiklis väidab neiu, et on täis indu ja tahtmist ning suudab loogiliselt mõelda ja tema arvates peaksid tööandjad lisaks CV-le ka nendele aspektidele tähelepanu pöörama. Siinkohal tulekski nüüd selgeks rääkida, et mis loom see CV on. Mina võtangi CV-d kui innukuse ja tahtmise peeglit.
Kui sul on visiooni ja tahtmist kuhugi jõuda, siis see väljendub ka CV-s. Ilmselt küsite, et kuidas. Vastus sellele küsimusele on väga lihtne ja loogiline! Kui sa oled innukas ja tahtmist täis, siis see tähendab, et sa ei passi ühe koha peal, vaid osaled õpingute kõrvalt ka erinevates tegemistes.
Üliõpilaste puhul tähendab see näiteks assistenditööd ülikoolis või osalemist erinevate organisatsioonide töös, olgu selleks BEST, AIESEC, üliõpilasesindus, üliõpilasselts või –korporatsioon. Eespool nimetatud variandid pakuvad nii töökogemust, täiendavaid oskusi, kontaktivõrgustiku kui ka tööandjale teadmist, et noor inimene julgeb võtta vastutust. Kui mina oleksin tööandja, siis 6 kuud baaris töötamist ja säravad silmad minu jaoks innukust küll ei peegelda.
Mis puudutab loogilist mõtlemist, siis selle olemasolu tuleb tõestada. Nii mitmedki tööandjad lasevad kandidaatidel lahendada vaimse võimekuse testi, et näha kas sõnade taga ka reaalselt midagi on. Paraku kõigil tööandjatel ei ole seda võimalust ning seetõttu jälgitaksegi hoolikalt CV-d.
Ühele asjaolule viitaks siiski veel. Nimelt bakalaureusekraadiga ongi enamasti raske tööd leida, kuna õpingute jooksul omandatud teadmised on üpriski üldised. Alles magistri õpingute jooksul omandab üliõpilane spetsiifilised teadmised oma valdkonnas. Kui rääkida konkreetselt filosoofiast, siis võimalusi on siin mitmeid, näiteks hakata õpetajaks või valida akadeemiline karjäär.
Minus tekitab nördimust, et nii 21. jaanuaril (Katrina Helstein: Mina, klienditeenindaja) kui ka 15. jaanuaril ilmunud artiklites tähtsustatakse üle diplomit ja alavääristatakse teatud töökohti. Kas akadeemilise kraadi omamine isegi asjaolul, et sa ei oska sellega midagi peale hakata, teeb inimese tõesti niivõrd palju paremaks inimesest, kes ei oma kraadi ja töötab näiteks koristajana?
Mis on aga taolise olukorra põhjus? Kindlasti oleks lihtsam süüdistada ainult üliõpilast või värskelt lõpetanut ja küsida temalt, miks ta ühte või teist eriala õppima läks, kui ta teab, et antud valdkonnas on raske läbi lüüa ja/või tal puudub tõeline tahtmine pingutada. Mina lähen siinkohal kaugemale.
Ilmselt ei ole ma ainuke, kes arvab, et riik lasi liiga kaua ülikoolidel lisaks riiklikule koolitustellimusele vastu võtta ka suures hulgas neid, kes jäid küll alla riigieelarvelise õppekoha lävendi, kuid kellel oli põhimõtteliselt võimalus ennast ülikooli sisse osta. Seetõttu olemegi olukorras, kus mõne „pehme“ eriala ühel kursusel on laissez-faire poliitika tulemusel lisaks ligi 20 riigieelarvelisel kohal õppivale tudengile 70 õpingute eest maksvat tudengit.
Mis oleks lahendus? Sulgemine? Kindlasti mitte, sest vajadus taolise eriala järgi on näiteks äkki 25-30 inimest aastas. Kõige õigem suund on piirata vastuvõttu ja karmistada vastuvõtu tingimusi.
See lõpetab nii ületootmise kui ka tõstab kvaliteeti, sest empiirika on näidanud, et tasulisel kohal olevad üliõpilased kalduvad loengus enamasti omavahel rohkem lobisema, ei kuula õppejõudu, närivad küüsi, seisavad pea peal ja teevad veel igasuguseid imetrikke. Leidub muidugi ka erandeid.
Kindlasti toob vastuvõtu piiramine taolistel erialadel kaasa inglisekeelsete õppekavade avamise laine, sest uue ülikooliseaduse järgi võib nendel õppekavadel õppivatelt üliõpilastelt raha küsida. Takistada seda ka ei tasu, kuid kindlasti tuleb jälgida, et need õppekavad oleksid tõesti ka kvaliteetsed.
Lõpetuseks ütlen veel vaid seda, et kui tõsiselt pingutada, võib hea töökoha saada iga erialaga. Nina ülevalhoidmine ja säravad silmad seda aga küll ei garanteeri.
Antud artikkel peegeldab ainult minu isiklikku arvamust!
