Foto: Vallo Kruuser

See toredalt absurdne väide pärineb juba kuulsaks saanud Vene ajakirja Russki Reportjor artiklist „Eesti haigus” ning tekitas tublides Eesti poliitikutes pahameeletormi kellegi Yana Toomi mõtteavalduse peale eestlaste tuleviku kohta.

„Kujutage endale nüüd ette,” räägib suurest Moskvast saabunud Russki Reportjori ajakirjanikule üks kohalik venelasest ajakirjanik. „Kui mu poeg toob koju mingi Külli ja ta hakkab mul siin piimasuppi heeringaga keetma, mis ma temaga peale hakkan?”

Nagu oleks sattunud Kivirähka lugema! Artikli edasine tekst enam nii muigama ei ajanud. Aga mind ei erutanud seejuures kuidagi proua Toomi arutlused meist ja meie tulevikust.

Sisu kolmandajärguliseks

Seetõttu olin ma väga üllatunud „rahvuslike” poliitikute vihapursetest Toomi sõnade peale ning üldisest vaiksest heakskiidust nende tegevusele. Ja mina oma rumaluses arvasin, et ehk pälvib poliitikute ja Eesti meedia tähelepanu selles ajakirjanduslikus mõttes üsna meisterlikult kirjutatud reportaažis hoopis see, kuidas vene eliitkoolid kohustuslikust eesti keeles õpetamisest rehepapilikult kõrvale hoiavad või miks peab Eesti ühiskond 18 000 eestlase allkirjaga Harta 12 mitu korda olulisemaks ja arvestab nende arvamust rohkem kui 35 000 venelase allkirjaga pöördumist palvega peatada vene koolide reform või jurist Mstislav Russakovi üsna ivakat juttu sel teemal või sõna „konflikt” kasutamist eestlaste-venelaste suhtest rääkides.

Aga ei, selle asemel virutati jälle lauda emotsionaalne ­kaart ja kõik sisuline muutus hoobilt kolmandajärguliseks. Selle asemel loen, et patriootlike eestlastest poliitikute meelest on asju, millest ei tohi rääkida. Kohe tulid meelde pronksiööjärgsed päevad, kui samuti „patriootlikult meelestatud” poliitikud tahtsid Juhan Kivirähka „valede mõtete” eest vaat et kohtu alla anda.

Minu arvates näitas selline hüsteeriline reaktsioon teisejärgulise poliitiku arvamusele (millele tal on seejuures õigus, öelgu isamaalased mida tahavad!) üsna täpselt ära selle, millest on meil tegelikult puudus.

Vene ajakirjanik diagnoosis ikkagi õigesti: meil on tõepoolest „eesti haigus”. See haigus väljendub rahvusliku enesekindluse ja eneseusu puudumises. Miks me peame Yana Toomi sarnastele tõestama, et eestlastel on omal maal tulevikku? Kas me siis ise ka tegelikult ei usu oma aju tagasopis, et me ei sure välja?

Eemalt vaadates tundub see hämmastav – keegi pillab mingi lause eestlaste kohta ja me oleme kohe no nii häiritud, et unustame kõik tähtsa ja muudkui kinnitame kooris, et ei ole nii, no ei ole! Me oleme nagu mingi argpüks, kes jookseb kohe kõva häälega kaebama, kui keegi teda kurja pilguga vaatab või midagi ebasõbraliku häälega ütleb. Mis viga Venemaal meid ärritada kasvõi ainult lõbu pärast, kui nad näevad, et me iga torke peale nii lollilt põlema läheme?

Reinsalu puhub teemat üles

Proovige enesekindlale inimesele seletada, et tal läheb kõik untsu ja et homme kukub talle katuselt kivi pähe. Vaevalt et ta endast välja läheb. Palju tõenäolisem on, et ta naerab teid välja. Kui turul mingi mustlaseit ennustab, et surete peagi ära, siis kas te hakkate kartma, kui te olete täie mõistuse juures ja enesekindel inimene? Ei hakka, te teete ühe õlle ja astute rõõmsalt edasi!

Juba manitseb kaitseminister: tähelepanu, psühholoogiline rünnak! (Urmas Reinsalu „Eestit tuleb kaitsta ka psühholoogilisel rindel”, EPL 8.2). See paar-kolm Eestit halvustavat artiklit pole mingi eriline psühholoogiline rünnak. Võib-olla see on Reinsalule üllatus, aga Vene ääretus meedias ilmub iga päev mõni eestlasi pilkav kirjutis. Pigem paistab Reinsalu hoiatuste taga soov teemat üles puhuda ja siis anda mõnele sõbralikule seltskonnale mõnusaid tellimusi „psühholoogilise kaitse kontseptsioonide väljatöötamiseks” vms.

Venelased on ise andnud meile retsepti: mida tugevam on meie majandus ja inimeste kindlus oma tulevikus, seda väiksem on võimalus midagi meie vastu ette võtta.

Olgem rahvusena enesekindlamad! Rohkem tarka enesekindlust, see on päris hea psühholoogiline kaitse!

P.S. Kaitseminister räägib riigi kohustusest takistada valeinfo levikut. Seejuures ei tohiks ka ise valeinfot levitada. Riigi rahastatav ERR-i portaal avaldas 6. veebruaril „tõlke” Russki Reportjori kuulsast artiklist. Juba viiest esimesest lõigust leidsin ma kolm tõlkeviga, kusjuures üks lause oli tõlgitud täpselt vastupidi originaaltekstile! Ja mida imet – „tõlke” alguses on märge „Teksti on tõlkinud meediaklubi Impressum”. Tere tulemast reaalsusesse, kaitseminister!