Foto: Eero Vabamägi

Alustuseks üks oletus, mille õigsusesse usun ma ise ja millest minu veendumuse kohaselt juba praegu lähtuvad ka rektori valimise protsessi koordineerivad isikud. Ülikooli nõukogus 16.06.2015 ei anta Jaak Aaviksoo rektoriks valimise veto poolt piisavalt hulka hääli (2/3 nõukogu koosseisust ehk 28 häält), et otsust vastu võtta.

Ühesõnaga -- vetot ei tule.

Millest ma seda järeldan? Peamiselt retoorikast, mida on viimastel päevadel esitletud kui lahendust rektori valimisega seoses tekkinud ummikseisule. Lühidalt öeldes on mitu allikat esmapilgul ootamatult hakanud rääkima sellest, kuidas nüüd on just ülikooli nõukogu see, kes peab ütlema asjas oma otsustava sõna ning kuratoorium peab/peaks järgima nõukogu otsust. Niisugune sõnum on ootamatu eelkõige seetõttu, et varasemalt on nõukogu rolli rektori valimistel käsitletud ühemõtteliselt teisejärgulisena, kuni selleni välja, et kuratooriumile esitamisele kuulunud nõukogu seisukohta rektorikandidaatide suhtes kujundati teadlikult mittemidagiütlevaks ja kuratooriumi otsustusprotsessis ei arvestatud nõukogu seisukohaga üldse.

Kui 22.05.2015 ei omanud nõukogu seisukoht rektori valimise küsimuses kuratooriumile vähimatki tähendust, siis kust äkki see idee, et kuratoorium peab järgima nõukogu otsust veto osas?

Kui silmas pidada nõukogu veto-otsuse võimalikke tagajärgi, saab pilt selgemaks. Juhul kui vähemalt 28 nõukogu liiget annab hääle veto poolt, on tulemus täiesti üheselt paigas -- kuratoorium ei saa Aaviksood rektoriks kinnitada ning samuti ei saa teda uutel valimistel ka rektoriks valida. Kui aga veto otsus nõukogus vajalikku hulka poolthääli ei saa, peab kuratoorium võtma vastu otsuse kas kinnitada Aaviksoo rektoriks või mitte. Ning nimelt selle viimase dilemma kontekstis tuleb hinnata nõukogule näiliselt ootamatult antud suurt tähtsust. Lihtsustatult öeldes tahetakse nõukogus veto läbikukkumist võrdsustada kuratooriumi valiku heakskiitmisega ning ühtlasi tekitada arusaama, et kui nõukogu on rektori kandidaadi heaks kiitnud, siis ei saa kuratoorium jätta teda ametisse kinnitamata.

Niisiis on selle rõhutamine, et nõukogu 16.06.2015 otsus veto küsimuses peaks olema kuratooriumile siduv, kommunikatsiooni tähenduses oluline üksnes veto läbikukkumise kontekstis (kuratooriumi otsusele veto panemisel on selle mõju kuratooriumile ilmselge ka ilma täiendava retoorikata). Samal ajal on täiesti ilmselge, et tegelikult ei ole veto läbikukkumine kuratooriumile siduv, s.t. kuratooriumi pädevuses on veto puudumisel ikkagi rektor kas ametisse kinnitada või kinnitamata jätta ning ametisse kinnitamine nõuab vähemalt 8 kuratooriumi liikme toetust. Kuna praeguse hetke seisuga on 4 kuratooriumi liiget teatanud, et nad ei saa hääletada Aaviksoo rektoriks kinnitamise poolt, näib väga tõenäoline, et vastav otsus jääbki vastu võtmata, sõltumata nõukogu otsusest. Veto läbikukkumise käsitlemine nõukogu-poolse heakskiiduna kuratooriumi valitud rektorile on demagoogia.

Olukorras, kus veto läbikukkumine nõukogus on praktiliselt kindel, on mõistetav, miks on äkitselt hakatud kultiveerima arusaama, et nõukogu ongi antud juhul see lõplik autoriteet, kelle sõna on seaduseks ka kuratooriumile. See sõnum on ühelt poolt suunatud avalikkusele, eesmärgiga vähemalt mingil määral taastada kogu valimisprotsessi legitiimsus, ja teiselt poolt täiesti ühemõtteliselt ka kuratooriumi nn nelikule -- kui te jätkuvalt hääletate Aaviksoo rektoriks kinnitamise vastu, siis te ei "austa" ülikooli nõukogu otsust ning järelikult töötate ülikooli huvide vastu. Ja sellest saab igaüks aru, et ülikooli nõukogu otsuseid eirav inimene ei saa olla kuratooriumi liige... Olen üpris veendunud, et täna on olemas tegevuskava ka juhuks, kui rektori kinnitamine kuratooriumi praeguses koosseisus peaks ebaõnnestuma. Enne aga kasutatakse kõiki vahendeid, et veenda vähemalt ühte kuratooriumi liiget neljast oma meelt muutma.

Juba praegu on selgelt äratuntav süstemaatiline töö nende nelja kuratooriumi liikme, kes 22.05.2015 otsuse kehtivuse kahtluse alla seadsid, diskrediteerimiseks. Neist igaühte kujutatakse tõenäolise valetajana ja ülikooli maine kahjustajana ning nende keeldumine lahenduseks pakutud kohtuekspertiisis osalemisest on oodatult rakendatud sama kuvandi võimendamise teenistusse. Siinkohal ei teinud "nelik" ka suhtekorralduslikus mõttes viga, sest sisuliselt samasuguse rünnaku alla oleksid nad langenud ka ekspertiisis osalemise korral (mistahes prognoositav ekspertiisi tulemus oleks selleks jätnud kõik võimalused). Ekspertiisi läbiviimise võimatus oli päris kindlasti ühe stsenaariumina arvesse võetud juba selle "lahenduse" väljapakkumise hetkel, nii et üllatusena ei tulnud see kellelegi. Neli kuratooriumi liiget on pandud äärmiselt suure surve alla ja tegelikult ma imestan, et nad ei ole juba praeguseks hetkeks kasutanud võimalust oma kohalt tagasi astuda. Kahtlemata on neist igaüks seda tõsiselt kaalunud ja üks minu jaoks veenvamaid seletusi selle sammu tegemata jätmisele on, et nad siiralt usuvad oma õigusesse ja teevad seda, mis on praegu veel nende võimuses ülikooli huvide kaitsmiseks.

Tegelikult võib esmapilgul tunduda, et kõik pingutused selle nimel, et rektor saaks ametisse kinnitatud kuratooriumi praeguse koosseisu poolt, on üleüldse liigne vaev -- palju lihtsam oleks teha kuratooriumi liikmete seas muudatusi ning seeläbi tagada otsuste vastuvõtmiseks vajalik 2/3 koosseisu toetus. Sellisel juhul tõuseks aga paratamatult etteheide otsesest välisest sekkumisest rektori valimise protsessi ja see seletab, miks on antud stsenaarium laual tõesti niiöelda viimase variandina.

Nõukogu veto kuratooriumi valitud rektorile oleks kujunenud äärmiselt ebamugavale olukorrale parim lahendus. Kahjuks on peaaegu kindel, et nõukogus ei leita veto vastuvõtmiseks piisavat toetust ja see otsus jääb vastu võtmata. See, et kuratooriumi praegune koosseis rektori ametisse kinnitab, näib praegu samuti väga ebatõenäoline. Sealt edasi on otsene poliitiline sekkumine Tallinna Tehnikaülikooli juhtimisse paraku ilmselt vältimatu.

Mulle tundub, et ülikooli praegune rektor Andres Keevallik näeb seda juba praegu ette. Selline mulje jäi mulle nii tema sõnadest 15.06.2015 infotunnis kui ka tema silmnähtavast pingest ja erutusest esinemise ajal. Infotund tervikuna oli hästi planeeritud etendus, kus rektor oli osatäitja, mitte autor ega lavastaja.

Üsna samasugune mulje jääb tegelikult kogu rektori valimise protsessist -- tegemist on lavastusega, mis on kahjuks kaldunud pisut kõrvale etteantud stsenaariumist ning nüüd pingutatakse kõigest väest, et vähemalt lõpptulemusena jõutaks sinna kuhu pidigi jõutama. Ilmselt jõutaksegi, aga millise hinnaga?