Maapiirkondades kehtib naturaalmajandus, järjest harvemaks muutuvatest rahaautomaatidest võetakse välja järjest rohkem sularaha ning suurte maanteede ääres näeb üha rohkem hüljatud ja kokku varisenud majapidamisi.


Kogu elu kolib tasapisi pealinna. Tartu on veel viimane kants – kõik teised on juba alla andnud


Oleks võinud arvata, et Savisaare ustavad jüngrid Kadi Simson ja Jüri Ratas hakkavad kogu riigi ulatuses laiendama seda sotsiaalset mõõdet, mida Edgar Tallinnas aastatega tegi. Kuid midagi sellist pole juhtunud, ning me näeme hoopis, kuidas ebaminister nimega Kaia Iva mõnitab vaesemat osa rahvastikust, olleks omaks võtnud Marie Antoinette mõtteviisi, et kui teil leiba ei ole, siis miks te ometi saia ei söö?! Maksuvaba miinimumi tõstmine oli kõigest tilk kerisele.


Riigi edu võtmeks on haritud rahvas, välisinvesteeringute pidev pealevool, tasuvad töökohad ja keskvalitsuse selline arusaam regionaalpoliitikast, mis vähendaks pendelrännet ja lõpetaks tervete gümnaasiumiklasside suundumise koduregioonist eemale kohe peale lõpetamist.


Depressiivsetesse Eesti väikelinnadesse ongi varsti jäänud vaid paar entusiastlikku ettevõtjat, valdavalt vaeste maksuraha kulul peesitav vallavalitsus ja tervikpildil eredalt silma paistvad alkohoolikud, paljulapselised ja pensionärid.