Jako Salla | Vanglamäss suitsetamiskeelu vastu jääb ära. Kõik tagasi lebosse!

Eesti vangistusmudel võtab kinnipeetavalt vastutuse igapäevasteski asjades ja jätab uute kuritegude ennetamise tagaplaanile.

Oktoobrist peavad Eesti vanglad olema tubakavabad, nii et vangla territooriumil ei tohi suitsetada vangid ega vanglatöötajad. Suve jooksul on sellist keeldu ellu viidud ka Inglismaa kõrgema turvaastmega vanglates, kus see on toonud kaasa vastuhakke, põlenguid ja vigastusi. Varem on sama juhtunud Austraalias. Siiski on kogemusi vähe, sest suitsetamiskeeldu rakendavad üksikud riigid.

Õiguskantsleri hinnangul ei aita suitsetamise keeld vangistuse eesmärkide saavutamisele kaasa, sest erinevalt näiteks alkoholitarvitamisest pole see seotud kriminaalse käitumise riskiteguritega. Vastupidi, see keeld suurendab stressi ja tekitab pingeid, mis takistavad kinnipeetaval taasühiskonnastavatele tegevustele keskendumast. Analoogsetel põhjustel pole suitsetamist keelatud ka paljudes psühhiaatriahaiglates ega uimasti- ja alkoholisõltlaste ravikeskustes.

Vanglate võitlus tervise nimel?

Vanglateenistus on suitsetamiskeeldu põhjendanud vajadusega hoolitseda vanglas olevate inimeste tervise eest. Passiivsest suitsetamisest hoidumise argument on igati kaalukas, kuid vanglad ei ammendanud enne täiskeelu rakendamist muid, ennetavaid võimalusi.

Kahjuks ei paista vanglateenistuse huvi vangide tervist säästa ja edendada samavõrd välja muudes tegevustes. Näiteks kinnipeetavate sportimisvõimalused on minimaalsed, piirdudes enamasti ühe korraga nädalas.

Kui kinnipeetav peaks püüdma ise sportimisvahendeid valmistada, saab ta vanglalt karistada, olgu tegemist rullikeeratud sokiga jalgpalli mängimisega (nn sokipall) või lihastreeningu eesmärgil raskusega täidetud kilekottide tõstmisega. Ka kõigest ühetunnist õues jalutamise aega pakutakse enamasti aladel, mis ei võimalda sportlikku liikumist.