Janar Siniväli: koledad pildid suitsupakkidel ei tööta sihipäraselt
Mittesuitsetamist saab turundada laias laastus kahte moodi – kas andes uut informatsiooni või mõjudes emotsionaalselt.
Ilmselgelt täna iga suitsetaja teab, mismoodi sigaret tema tervist kahjustab. Seega ei ole mingit mõtet neid infokilde pidevalt korrutada, sest inimene muutub sellele informatsioonile veelgi immuunsemaks.
Aga miks siis suitsetaja seda kõike teades ikkagi suitsetab? Kui mittesuitsetaja jaoks tundub suitsetamine ühekordse valikuna (hakkan suitsetajaks/hakkan mittesuitsetajaks), siis tegelikult koosneb see sõltuvuslik eluviis väikestest valikutest (süütan selle sigareti/ei süüta seda sigaretti). Ja selle ühe sigareti mõju tervisele on nii kaduvväike ja tagajärjed on liiga kaugel tulevikus, et loobuda sellest mõnusast kolmest minutist.
Kuidas hakatakse suitsetama? Paljud alustajad ei karda sõltuvust, sest „saan ju alati lõpetada, kui tahan.“ Selles ongi võtmeküsimus: peagi nad ei tahagi lõpetada. Paljud suitsetajaid on küll teinud põhimõttelise otsuse, et võiks kunagi maha jätta, kuid see ei tähenda, et nad tahavad suitsetamist maha jätta. Nad soovivad hoopis tahta suitsetamist maha jätta. Siin on suur vahe.
Üle jääb ainult suitsetajat emotsionaalselt mõjutada. Mul endal tekkis suitsetamise vastu vastikus üht suitsetamisvastast reklaammaterjali disainides, kui pidin kõiksugu tervisekahjustuste fotosid lähivaates töötlema. Selle töö vahel suitsupausi tehes oli füüsiliselt tunne, kuidas toss keele sisse augukesi uuristab ja see oli emotsionaalselt mõjuv. Nädal hiljem tekkis üks väsitav päev, mil otsustasin, et täna suitsu ei taha. Ei teinud põhimõttelist otsust, sest see oleks koheselt mind vangistanud. Just see, et “täna ei taha” on ainus, mida teha saab.
Kui ma oleksin neidsamu fotosid näinud juba uduse ja väikeseformaadilisena sigaretipakkide peal, oleks see psühholoogiline mõju detailvaatest jäänud olemata – ma oleksin nendega lihtsalt nii harjunud olnud, et šokk oleks ära jäänud.
Eestis on suitsetamisvastane poliitika liikunud täitsa õiges suunas. Suitsetamise keelustamine baarides tundus vanasti absurd, ent nüüd, mil suitsetaja peab häbelikult klaaskapis istuma nagu loomapuuris, on teinud temast suitsutõmbamise ajaks sotsiaalses mõttes paaria. Ei saa nad isegi kambaga õue minna, sest siis peaksid nad oma laua maha jätma. Ka see kõik töötab kõik emotsionaalselt.
Kui veel 1980ndatel oli suitsetaja cool Marlboro-mees, siis nüüd on suitsetaja kuvand järjest enam pigem sotsiaalne alamklass.
Suitsetamise mahajätmiseks saavad kolmandad isikud mõjutada suitsetajat ainult emotsionaalselt, et tal tekiks tahe seda teha. Aga kõiksugu triviaalsete klišeede loomine nagu laused või pildid sigaretipakil ainult tuimestab inimese vastuvõtlikkust nendele emotsioonidele. See on mõne ametniku pastakast imetud formaalne, ent mittetoimiv meetod, et saada linnuke kirja.
