Janek Mäggi Foto: Ester Vaitmaa

Presidendi kõne on mitme autori ühislooming, mille loojad leiavad, et just sellist juttu peab president rääkima. Seal on olnud isikupära, kuid sageli vähe isiksust.

Kummatigi ootame, et president kui rahva eestkõneleja mõtestaks Eesti vabariigi sünnipäeval 24. veebruaril Eesti Sõnumi oma rahvale.

Homne kõne on suure tõenäosusega pettumus neile, kes ootavad mitte jutupunkte (Süüria, liitlased, NATO, Euroopa Liit, kuri Venemaa, 2%, artikkel 5, Eesti edusammud edetabelites, tankid ja julgeolek), vaid Ajaloolist Kõnet. Eesti Mõtet.

Lennart Meri sai sellega hakkama, kuid ei Arnold Rüütel ega Toomas Hendrik Ilves mitte nii väga.
Toomas Paul meenutas hiljuti Jaani kirikus Loodud Sõna Õhtul, et kui Hispaania kodusõjast osavõtnud ja seejärel Kuubal elanud Ernest Hemingway käest küsiti, kuidas kirjutada selline raamat, mis saab Nobeli kirjanduspreemia, vastas kirjanik: “Tuleb unustada kõik, mida sa tead merest ja kala püüdmisest.” Iga jutupunkt annab homme miinuspunkti.

Eesti Vabariigi aastapäev on olnud taasiseseisvusajal tavaline päev. Ei verd, higi ega pisaraid, kui parafraseerida Winston Churchilli. Kui puudub revolutsiooniline hetk, ei saa kõne sisu olla midagi erilist. Barack Obama ei oleks Heinz Valku tsiteerinud (2014), kui see “Ükskord me võidame niikuinii!” (1988) oleks öeldud mõnes keskmisest vaadatavamas telesaates uuspingviinide ees.

Aastatel 1984-1994 Saksamaa president olnud Richard von Weizsäcker (1920-2015), kelle isa oli Natsi-Saksamaa välisministeeriumi kantsler (1938-1943), märkis Bundestagi ees, Teise maailmasõja lõpu 40. aastapäeval peetud kõnes 8. mail 1985: “Igaüks, kes on sulgeb oma silmad minevikule, on olevikus pime.”

Riigimehed ja riiginaised peavad suutma näha läbi raudse eesriide nii, et neil on silmad nagu kakul – kakk ei saa silmi pöörata, kuid tal on väga liikuv kael ja ta saab pead kuni 180 kraadi pöörates vaadata otse seljataha. Kuid ta näeb ka ette. Sünnipäeva puhul tuleb suuta mõlemat.

President Kersti Kaljulaid märkis õigesti: "Igal Eesti inimesel, ka presidendil, on õigus oma arvamusele ka tundlikes küsimustes.”

Homne kõne on tundlik küsimus, sest peale Lennart Meri ei ole me presidentidel oma arvamust tundlikes küsimustes kuulnud. Kaljulaid on tõestanud, et avalikkus ei tahagi igas tundlikus küsimuses presidendi oma arvumust teada.

Aga võib-olla sünnib just homme Eesti Kõige Suurem Kõne? President loob ajaloolise hetke, mis jääb kõlama nagu baptistipastor Martin Luther King jr “I have a dream”?