Ilmar Raag Delfi

Ilmar Raag “reetis” Eesti strateegilise kommunikatsiooni saamatuse. Tema positsioonis inimene, kes helistab ajakirjanikule ja ütleb: “Kas te ise ka saate aru, mida te küsite?” annab ära kogu informatsiooni, mida välisluure ootab. Anda selline intervjuu? Kelle käsul või palvel ta helistas? Loomulikult loeb seda teksti iga vilunud vaenulik luuraja ja see paljastab kordades rohkem, kui oleks andnud targad vastused neile küsimustele.

Eesti on infosõjas väga küündimatu. Infosõda ei seisne info varjamises ja peitmises. See seisneb õigete “granaatide" heitmises õigel ajal. Vaenlane ei tohi iial tunda, et midagi varjatakse, peidetakse. Kui naine kahtlustab meest armukese pidamises, on ta kõigega juba vahele jäänud. Ilmar Raagi jutt on selline, nagu vahele jäänud mehel, kes ajab kõik tagasi.

Tõeline luure ja vastuluure on ikka selline, et keegi ei oska kahtlustadagi, et teda luuratakse. Nagu Agatha Christie romaanis. Ilmar Raag mängis imiteerimismängu (The Imitation Game, 2014) halvasti - kui sai midagi teada, andis enesekaitseks vastaspoolele teada kogu informatsiooni. Reetis end.

Liitlased olid Teises maailmasõjas targemad: nad lasid mitmeid oma laevu sakslastel hävitada, et mitte ennast reeta. Et nad teavad midagi, suudavad lahti muukida.

Eestis on tipptasemel (kõrgemad valitsusasutused, avalik sektor) kommunikatsioon nõrk - sest seda ei kasutata strateegiliste eesmärkide saavutamise vahendina. Siin on venelased ameeriklaste kõrval ikka kõrgliigamängijad. Sisu kõrval on väga oluline ka see, mis mulje jääb. Praegu jäi kehv. Ajakirjandust ei saa sundida vaikima. Ei tohi sundida. Kui tahad, et ta sind ei reeda.