Foto: AP/Scanipix

24. detsember on aasta kõige südamlikum päev. Kui nuusutada, mis lõhn on õhus valdav. Soe. Magus.

Selle aastal täitus mul 25 aastat aktiivset kirikuskäimist. Kui lapsepõlvejõulud ema ja isaga erinevates Tallinna kirikutes, mida mäletan juba 70ndate aastate lõpust, juurde panna, on seda olnud peaaegu kogu minu elu.

Vanaema õde Anette, keda tädi Netiks kutsusime, viis mind vaimsesse valda juba väikse poisina. Surnuaiapühade jutlusi kuulates mõtlesin, et Jeesus oli tõesti imemees. Tegi inimesi terveks.

Kristlik usu põhiülesanne ongi ühiskonda ravida, tasakaalustada, korrale kutsuda. Parafraseerides apostel Paulust – kui Jumalat ei oleks, ei oleks paljudel asjadel, mida teeme, mõtet. Võiks keskenduda lihalikele naudingutele – kuni sureme. Inimesi, kes ei usu, et tema patutegusid näeb peale teise inimese veel keegi, on väga raske panna koos teistega ühised reegleid järgima. See teadmine oli olemas juba Piibli kirjutamise aegadel.

Usklikuna ei usu ma, et usklik saab kogeda Jumalat müstilisemalt kui mitteusklik. Kuidas nii? Kui inimene armub, võib ta armuda inimesse, kellesse keegi teine ei suuda või ei taha armuda.
Armumist on võimatu seletada, kuigi vahel armuvad ühesse ja samasse inimesse ka minu inimest. Usu avastamine on nagu armumine ja sellele järgnev eluaegne, täpsemalt igavene armastus. Mida teised meie armumisest ja armastusest arvavad, ei lähe armastaja(te)le korda.

Jumal on ustav ja ta halastab

Jumal on armastus. Selles ongi kristliku usu võti. Imelisus. Me ei saa öelda, et meile pole Jeesust vaja, sest kui armastus meid valdab, oleme tema lummuses ja me arutle, kas see tunne on ratsionaalne. Usk on ühtekuuluvus. Tahe ennast kellegagi või kellelegi jagada.

Muidugi on inimeste elus aegu, kus kireleek lahtub. Meie suhted kristliku kirikuga on sama heitlikud kui meie suhted oma abikaasade, elu- ja teekaaslastega. Me millegi pärast ootame, et nad kõik teeksid midagi meie jaoks – alles siis saame oma armastust jagada. Kuid sellel hetkel, kui soovime oma armastuse eest midagi vastu saada, oleme ta kaotanud.

Toomas Paul ütles ühel “Ajalik ja ajatu” saate lindistuse vaheajal tema kodus paar aastat tagasi: mida vanemaks ma saan, seda vähem tean, milline Jumal tegelikult on. Ta on lihtsalt niivõrd palju suurem ja erinevam sellest, mida me suudame endale ette kujutada. Nii see ongi – kuidas anda hinnang kellelegi, keda sa ei suuda isegi aastatepikkuse tundmaõppimise järel kirjeldada?

Ma tean, et inimene on erakordselt ebausaldusväärne. Ta võib täna öelda üht, kuid teha homme teist. Reetmine on tavaline, mitte eriline asi. Seepärast me pattu langesimegi. Kuid Jumal on ustav. Ta halastab, kui me teda inimeste ees salgame (Peetruse näide). Vahel peab ta halatama ka siis, kui me inimeste ees teda teenime, aga sügaval hinges salgame.

Ei loe, mida ütlevad uuringud meie ateistlikkuse kohta. Ei loe, kas keegi veel usub ja hoolib. Oma elu eest vastutame ainult meie ise. Jeesus aitab seda teha. Armuda on parem kui kibestuda. Armastada on parem kui vihata. Jeesus on sündinud. Igavesteks eluks. Meil on võimalik saada sellest osa. Täna. Oleme valmis?