Meedia, sh Päevaleht on viimaste nädalate juhtumeid analüüsinud ja rõhutanud turvavöö elutähtsust. Paraku näib, et need read jättis rahvas lugedes vahele.

Olin oma jahmatuseks ainus, kes traksid peale pani. Ükski kaassõitja, ka lapsega ema, ei vaevunud surmariski vähendama. Seda olukorras, kus Tartu maanteel lengerdasid jäisel pinnal pisisõidukid ja nendest uhasid mööda rekad.

Üks libedam koht või valesti arvestatud kiirus – ja turvavöö päästaks palju, kui mitte kõik.

Ka tagasisõidul, teise firma teises bussis, ei kinnitanud turvavööd keegi peale minu. Miks ometi? Ja miks juhid lihtsalt ei ütle: „Head inimesed, hakkan sõitma kohe, kui olete end turvaliselt kinnitanud!“? Eriti, kui nad on bussi vöö kohta lausa sildi riputanud?

November 2016 on toonud esimeste päevadega mitu liikluses hukkunut. Ka üksainus oleks liiga palju. Õigus elule on ühe esimese ja tähtsama punktina kirjas nii ÜRO inimõiguste deklaratsioonis kui ka lapse õiguste konventsioonis. Talv alles algab. Palun jätame oma lapsed ja nende vanemad ellu!