Jeffrey Sachs: Relvapoliitika pärast Newtowni tulistamist
Paistab, nagu libiseks USA ühest massitulistamisest teise: ainuüksi tänavu laias laastus üks juhtum kuus. Lihtne ligipääs relvadele viib USA-s võrreldes teiste kõrgelt haritud ja jõukate ühiskondadega kohutavalt sagedaste mõrvajuhtumiteni. Ameerika peab leidma parema tee.
Teised maad on seda juba teinud. 1970. aastate keskpaigast kuni 1990. aastate keskpaigani oli Austraalias mitmeid massitulistamisi. Pärast 1996. aasta eriti jubedat veresauna teatas uus peaminister John Howard, et talle aitab. Ta hakkas piirama relva omamist, sundis tulevasi relvaomanikke läbi tegema range taotlemisprotsessi ja tõestama, miks nad relva vajavad.
Relvastuskontroll toimib
Relva omamise tingimused on Austraalias nüüd väga ranged. Registreerimise ja heakskiidu protsess võib nõuda aasta või veel kauem. Howardi valitsus rakendas ka jõulist „tagasiostupoliitikat”, mis võimaldas valitsusel osta relvi, mis olid juba rahva käes. See poliitika töötas. Kuigi vägivaldsed kuriteod pole Austraalias lõppenud, on mõrvade arv oluliselt langenud. Veelgi dramaatilisem muutus on see, et 1996. aastast saadik pole juhtunud ainsatki massitulistamist, kus oleks hukkunud kolm või rohkem inimest. Enne reeglite karmistamist oli 18 aasta jooksul toimunud 13 taolist veresauna.
Kuid USA keeldub ometi tegutsemast ka isegi pärast tänavust rabavate juhtumite seeriat: Colorado kinotulistamine, rünnak sikhide kogukonna vastu Milwaukees, veel üks Oregoni kaubanduskeskuses ja veel palju teisi enne Newtowni esimese klassiõpilaste ja koolitöötajate halastamatut tapmist. Relvalobi on USA-s jätkuvalt võimas ja poliitikud pelgavad sellele vastu astuda.
Kahtlemata on mõni ühiskond vägivallast rohkem läbiimbunud kui teised, seda ka selliseid ilmselgeid tegureid arvestades nagu sissetulekutase ja haridus. USA mõrvamäär on laias laastus neli korda kõrgem kui võrreldavates Lääne-Euroopa ühiskondades. Ladina-Ameerika mõrvamäär on veelgi kõrgem kui USA-s (ja väga palju kõrgem kui ligikaudu samal elatustasemel Aasia riikides). Mis põhjustab seda jahmatavalt kõrget taset
USA-s ja Ladina-Ameerikas?
Ameerika vägivalla juured on ajaloos. USA ja Ladina-Ameerika maad on kõik „vallutuse” ühiskonnad, kus eurooplased valitsesid mitmerassilist ühiskonda. Paljudes maades, USA kaasa arvatud, pühkisid Euroopa vallutajad ja nende järeltulijad põliselanikud peaaegu täiesti maapinnalt, osalt haiguste, osalt sõja, nälja, surmamarsside ja sunnitööga. USA-s ja paljudes Ladina-Ameerika maades toitis massilist vägivalda ka orjapidamine. Orje – ja mitmete põlvede jooksul nende järeltulijaid – mõrvati pidevalt.
Iganenud arusaamad
USA-s arenes veel eriline populistlik uskumus, et relvade omamine kujutab endast olulist kaitset valitsuse türannia vastu. USA sündis kodanike vastuhakust Briti impeeriumi võimule. Kodanike õigus koonduda maakaitseväkke, et võidelda valitsuse türanniaga, oli seega uue riigi alusidee, mis talletati USA põhiseaduse teises paranduses, millega deklareeritakse, et kuna riigil on vaja hästitoimivat maakaitseväge, siis on inimestel õigus kanda relvi.
Kuna kodanike maakaitseväed on tänaseks iganenud, siis kasutavad relvaomanikud teist põhiseaduse parandust pelgalt oma relva omamise põhjendamiseks, justkui pakuks see mingil viisil kaitset türannia eest.
Kuid vabaduse kaitse asemel kogevad ameeriklased tänapäeval massilist verevalamist ja hirmu. Väita, et relva omamine kindlustab vabadust, on absurdne, arvestades eriti seda, et enamik maailma juhtivatest demokraatiatest on juba ammu eraisikute relva omamist karmistanud. Howardi relvastuskontrollist saadik pole Austraalias esile kerkinud veel ühtegi türanni.
Lihtsalt öeldes, 21. sajandil ei sõltu vabadus relva omamisest. Õigupoolest on Ameerika relvakultuur oht vabadusele, eriti pärast seda, kui kümnendite jooksul on mõrvatud president, senaator ja teisi avaliku elu tegelasi ja tehtud arvutult avaliku võimu kandjate tapmise katseid. Keegi isegi ei tea täpselt, kui palju relvi ameeriklaste käes on. Hinnanguliselt on see arv umbes 270 miljonit: keskmiselt üks relv inimese kohta.
Newtowni tulistamine pole üksnes jube ja traagiline. See on ka osa üha tavalisemast mustrist: teatud liiki mõrv-enesetapust, mida psühholoogid ja psühhiaatrid on hoolikalt uurinud. Tulistajad pole mingid paadunud kurjategijad, paljud neist pole eelnevalt kuritegusid sooritanud. Nad on haletsusväärsed, segased ja suure osa oma elust võidelnud vaimse ebastabiilsusega. Neil on vaja abi. Ja ühiskond peab hoidma relvad nende käeulatusest eemal.
Ameerika on kannatanud viimase 30 aasta jooksul ligikaudu 30 traagilise tulistamisveresauna all. Kuid ometi kisavad relvaomanikud iga kord, et vabadus kaob, kui nad ei saa osta lahingvintpüsse ja saja padruniga salvesid.
Newtowni veresaun näitab, et on aeg lõpetada relvahulluse õhutamine. Austraalia ja teised maad näitavad eeskuju, kuidas seda teha.
© Project Syndicate, 2012
