Jevgeni Ossinovski sotsiaaldemokraatide volikogul: pension tõuseb ka ilma rohelise jõuluvanata nelja aastaga sada eurot
Sotsiaaldemokraatliku erakonna volikogu kogunes täna Tartus, et alustada uue valimisprogrammi väljatöötamist ja kinnitada selle aasta tegevuskava. Kogunemisel pidas kõne mõistagi ka esimees Jevgeni Ossinovski, kes luges parteikaaslastele ette sotside saavutused ja märkis, et Eesti vajab veel rohkem sotsiaaldemokraatiat.
Suure rõhu oma kõnes pani ta aga viimasel ajal palju kõneainet tekitanud pensionile. Nimelt selgitas ta, miks ei peaks sotsid toetama Keskerakonna ideed kasvatada pensione 100 euro võrra ja IRLi ettepanekut selleks leida raha pensioni teise samba kohustuslikkuse kaotamises.
"Muidugi peab pension tõusma. Ja tõusebki. Seejuures ilma erakorralise rohelise jõuluvanata – järgmise nelja aastaga tõuseb pension ligi 100 euro võrra. Nii oli ka eelmise nelja aasta jooksul, kui 2014. aastal oli keskmine vanaduspension 345 eurot, siis sel aastal juba 442," selgitas Ossinovski.
"Seega, kui küsida, kuhu investeerida 500 miljonit eurot, siis selleks on parem haridus, töötajate ümberõpe, teadus ja innovatsioon," tõi ta välja summa, mis pensioni erakorraliseks tõusuks kuluks.
Delfi ja Eesti Päevaleht avaldab Jevgeni Ossinovski erakonna volikogul peetud kõne täismahus.
Head sõbrad!
Ilusat Eesti Vabariigi juubelikuud. Oleme oodanud meie riigi sajandat sünnipäeva, seda olulist ja rõõmsat teetähist kaua.
Vaadates aga viimaste kuude avalikku arutelu kulgu – seda närvilisust, ebakindlust, üksteise hukka mõistmist – näib, et midagi on paigast ära. Ma võtaksin selle kokku Artur Alliksaare luulereaga: „Õnnetus ei hüüa tulles, aga kas ta minnes hüüab?“
Hiljuti rääkisin ühe ajakirjanikuga, kes rääkis õhku ahmides sellest, kuidas rahandusministeeriumi mõnekümnemiljoniline aktsiisilaekumiste prognoosiviga näitab, et asjad on siinmail ikka väga halvasti. See, et kokku laekus makse enam kui 400 miljonit eurot rohkem, ei olnud ta tähele pannudki.
Tegelikult läheb Eestil paremini kui kunagi varem. Eesti julgeolek on paremini tagatud kui eales varem. Eesti majanduskasv on üks Euroopa kiiremaid. Eesti keskmine palk on nelja aastaga kasvanud tuhandelt eurolt 1300 euroni. Isegi rahvaarv on sünnipäeva-aastaks positiivse jõnksu ülespoole teinud. Absoluutne vaesus on langenud Eesti ajaloo madalaimale tasemele – 3,3% aastal 2016. Mitte kunagi ei ole Eestil läinud nii hästi kui meie riigi sajandal aastapäeval.
Muidugi ei ole see toimunud iseenesest, vaid Eesti inimeste, ettevõtete, aga ka riigi targa toimimise tulemusena.
Sotsiaaldemokraatidel on Eesti riigi ja rahva ajaloos oluline roll. Sotsiaaldemokraat August Rei juhtimisel laoti Eesti riigi vundament. Olgu selleks maareform, mis pani alusele demokraatlikule turumajandusele, või tollase maailma liberaalsemaid põhiseadusi.
Taasiseseisvumisel aitasime taasluua Eesti riigi institutsioonid ning suunasime Eesti ühemõtteliselt Euroopa Liidu ja NATO kursile. Eiki Nestori juhtimisel sai Eesti kõigile inimestele kättesaadava kvaliteetse tervishoiusüsteemi, universaalse turvavõrgu neile, kes kaotavad töö, aga ka jätkusuutliku pensionisüsteemi, mis ei luba minna riigil Kreeka kombel pankrotti, säästab tulevaste põlvede jaoks ning tagab tänastele pensionäridele inimliku äraelamise.
Kandev on olnud sotside panus Eesti arengusse viimasel neljal aastal. Andrus Ansip lubas kunagi viia Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka. Ilus muinasjutt, mis ei saanud teoks esimese kümne aasta jooksul ega saa ka järgmisel kümnendil.
Sotsid ei räägi muinasjutte. Aga kui me võtame ette, siis me teeme ära. Me ütlesime viis aastat tagasi, et olukord, kus 60 000 last elab vaesuses või vaesusriskis, on häbiväärne, süvendab Eesti demograafilist kriisi ning kahjustab Eesti pikaajalist arengut. Vaesus teatavasti taastoodab iseend – vaestest lastest saavad vaesed täiskasvanud.
Neli aastat rasket tööd, kolmed valitsusläbirääkimised ning lugematud töötunnid on kulunud selleks, et me saame neli aastat hiljem öelda: Eesti kuulub viie kõige kõrgema laste heaoluga riikide hulka kogu Euroopa Liidus. Protsendina kõigist sotsiaalkulutustest, panustab peredele Eestist rohkem ainult Luksemburg, laste absoluutne vaesus läheneb kiiresti nullile ning materiaalse ilmajäetuse taseme määr on üks Euroopa madalamaid.
Erinevalt enamikest riikidest, saame öelda, et Eestis ei põhjusta laste saamine vaesust. See on oluline saavutus ka Eesti rahvaarvu tõusule pööramise teel. Mul on natuke piinlik lugeda tähtsate meeste käsitlusi, mis kuiva statistilise pedantsusega käsitlevad peresid seemendusjaamade ja inkubaatoritena ning naisi sünnitusmasinatena.
Lapsi ei saa raha eest osta ega riikliku sunniga nõuda. Küll sünnib lapsi rohkem perekondadesse, mis on terved. Küll sünnib lapsi rohkem, kui pere ei pea kartma, et töö kaotuse puhul ei suuda nad last ülal pidada. Rohkem sünnib lapsi ka siis, kui naiste luku taha panemise asemel töötame kõik koos selle nimel, et lapse saamine ei oleks naisele takistuseks tema eneseteostusel ühiskonnas ja töökohal.
Eestil läheb hästi. Eesti on jõukam, enesekindlam ja hoolivam kui kunagi varem.
Meie väärtused on Eesti ühiskonna väärtused. Eesti ühiskond usub, et isiklik vastutus ja töine panus on see, mis toob edu ja jõukuse. Me ei ole harjunud mõtteviisiga, et paremaks võib minna niisama, kellegi armust. Samas on Eesti ühtehoidev, kõigi hakkamasaamist toetav ühiskond, kus aeglasemast mööda minnes ulatatakse abikäsi, mitte ei lükata võssa.
Nii ka sotsiaaldemokraadid. Me ei ole erakond, kes lubab tasuta asju, aga me ei ole ka eliidipartei, kes hoolib vaid nendest, kes ise endaga hakkama saavad. Me ei karista jõukaid, aga tahame aidata kõigil edukaks saada. Et Eestis läheks kõigil paremini. Me aitame inimestel ennast aidata, aga ei vabasta neid vastutusest oma tegude eest.
Kuna Eestil läheb hästi, on ka poliitikud kimbatuses, kuidas välja paista. See ei tõota kunagi midagi head. Keskerakond lubab erakorralist pensionitõusu. Reformierakond on parema idee puudumisel samuti otsustanud toetada erakorralist pensionitõusu, aga ainult 7% kõige jõukamatest pensionäridest, kellele lubatakse täiendava tulumaksuvabastuse abil ligi 50 eurot pensionitõusu. IRL tahab aga tulevikupensionärid hoopis väärikast pensionist ilma jätta.
Kui Eiki (Nestor - toim) sai ministriks, oli pensionäride seas absoluutse vaesuse määr 34 protsenti, kui ta lõpetas ja tänane riiklik pensionisüsteem 2002. aastal käivitus, langes absoluutne vaesus 14 protsendile. Ent see oli alles algus – tänaseks on ilma igasuguse poliitilise otsuseta (ja erakorraliste tõusudeta) käes olukord, kus absoluutne vaesus eakate seas on praktiliselt olematu, vaid 1% kannatas absoluutset vaesust. See ei tähenda muidugi, et eakate sissetulekud piisavad oleksid.
Muidugi peab pension tõusma. Ja tõusebki. Seejuures ilma erakorralise rohelise jõuluvanata – järgmise nelja aastaga tõuseb pension ligi 100 euro võrra. Nii oli ka eelmise nelja aasta jooksul, kui 2014. aastal oli keskmine vanaduspension 345 eurot, siis sel aastal juba 442. Sest Eestil läheb erakorraliselt hästi, kuna meie töötajad ja ettevõtted teevad head tööd.
Seega, kui küsida, kuhu investeerida 500 miljonit eurot, siis selleks on parem haridus, töötajate ümberõpe, teadus ja innovatsioon.
Me näeme, et meie põhilised väärtused – võrdsemad võimalused kõigile, hariduse eelisarendamine, laste heaolu ning sõbralik ühiskond – ning nendest lähtuvad poliitikad viivad Eestit edasi.
Muidugi ei ole kaugeltki kõik probleemid lahendatud. Õpetajate palkade küsimus nii koolides kui lasteaedades on saamas lahenduse, oleme kõik neli aastat selle nimel tööd teinud. Ent ülikooli õppejõud teenivad tihtipeale samapalju kui põhiharidusega lihttööline. Ka meie panus teadusesse on ebapiisav.
Me oleme alles asunud mõtestama, mida laiaulatuslik digipööre majanduses tähendab meie ettevõtetele, töötajatele, riigi toimimisele. Kuidas peaks muutuma meie tööõigus, inimeste oskused ja ettevõtete töökorraldus, et olla järgmise tehnoloogilise transformatsiooni eesliinil, mitte sörkida sabas?
Regionaalpoliitikas oleme lõpuks liikuma saanud, aga tasakaalustatud regionaalne areng on veel jätkuvalt kauge unistus. Et see teoks saaks, peame suurendama kohalike kogukondade iseotsustust ja rahastust ning prioritiseerima regionaalpoliitikat senisest enam ka eurorahade jagamisel.
Sotsiaaldemokraadid on palju saavutanud, ent meie töö ei ole tehtud. Et arendada ja hoida Eestit jätkuvalt iga inimest väärtustava ja edumeelse väikeriigina, vajab Eesti veel rohkem sotsiaaldemokraatiat.
Olgem Eesti sajandal aastapäeval uhked oma riigi ja rahva saavutuste üle. Eestil läheb paremini kui kunagi varem.
