Uue peaministri ametisseastumist saatis „suurte narratiivide” lõpu kuulutus. Sellele tahaks tegusid järgnemas näha. Kõigepealt vastust küsimusele: miks pidada lennuühendust kohaga, kus isegi kohalikud elada ei taha? Paide-jagu rahvast, kes mullu Eestist emigreerus, sellele küsimusele vastust ei otsi. Estonian Airi pressiesindaja valus reaktsioon uue majandusministri Urve Palo repliigile kompanii võimaliku pankroti kohta vastust ei anna. Ega ka Estonian Airi tegevjuhi Jan Palméri teade „kavakohaselt jätkuvast restruktureerimisest”. Ka endise majandusministri Juhan Partsi kunagised sõnumid „strateegilistest investeeringutest” ei hari mind ettevõtte majandusliku mõttekuse koha pealt.

Mõnevõrra ilmutuslikum on aga Palméri mõne aja tagune tõdemus, et „mida rohkem me lendasime, seda rohkem me kahju saime” – seisukoht, mille on Tallinna kohta omaks võtnud märkimisväärne hulk rahvusvahelisi ja rahvuslikke lennukompaniisid. Nende jaoks pole Tallinn tulus sihtpunkt, sest siin pole inimesi. Arusaadav, et kui elu jonnakad tõsiasjad osutavad aastast aastasse ühe ettevõtmise jätkuvale kahjumlikkusele, tuleb isegi meie kohalikel turufundamentalistidel appi võtta eufemistlik retoorika, mis nihutab fookuse kasumlikkuselt nn strateegiatele, poliitilistele otsustele, tulevikuinvesteeringutele ja restruktureerimiskavadele. Taeva kingitusena tuleb sellises olukorras n-ö ullike naissoost majandusminister, kes osutab elevandile, kellest kõik ruumisviibijad üritavad pingsalt mööda vaadata – pankrot!

Avalehele
49 Kommentaari
Loe veel: