JOHANNES SAAR: Õhkulastud presidendi mälestuseks
Tema kümnes surma-aastapäev ei müü ei ajakirjanduses ega poliitikas. Kusjuures Tšetšeenia sõpru meil nime poolest jagub, paljud neist juba üle kümne aasta riigikogus tööl, mõnel esindamata rahvaste esindamise eest ka orden kaelas.
Meie ajakirjandus ja kohapeal tehtud dokfilmid lõid omal ajal kõvasti lokku ning usuti tõesti, et sealsete kuritegude avalikustamine avab lääne silmad. Tehti midagigi ja usuti sellesse. Nüüd ei tehta ega usuta. Sealsed surmad on kaotanud aktuaalsuse suuremate regionaalsete kataklüsmide palge ees.
Ometi on meil ette näidata kunagine mure Tšetšeenia pärast ning sellest on saanud patukustutus meie praeguse vaikimise eest. Meie südametunnistus ja moraalne pale oleks nagu Euroopa ees puhtad ning unigi võiks olla hea. Ja uni ongi tegelikult hea, sest palk on hea ja aina paremaks läheb. Erinevalt Tšetšeenia poliitikutest õnnestus meie omadel katapulteeruda välismaisele areenile ja sinna jäädagi. Selle edu hind on ju tegelikult väike – meil palutakse lihtsalt vait olla ja õigel ajal noogutada.
Teevad ehitusel abitöid
Aegamisi kaob ka häbitunne ning seik, et Tšetšeenia Vabariigi ametlikud esindajad välismaal teevad äraelamiseks ehitustel abitöid, tundub meile normaalne, tähtsusetu ja lõpuks kõne-väärtusetugi... Me küll teame, et ka Vladimir Belõi peaks rühmama sama taseme töid teha, kuid poliitikal, nagu selgub, on omad seadused. Poliitika koosneb tervest hulgast topeltmoraalsetest protseduurilistest mehhanismidest, mille abil tõrjutakse tülikas tegelane võssa ning emmatakse avasüli igat poliitilist puudlit, ükskõik mis tõugu.
Väga heal akadeemilisel tasemel on väidetud, et tšetšeenide välispoliitiline tegevus on olnud mannetu. Jah, kindlasti, kui võtta selle kriteeriumiks nende esinemine rahvusvahelise inim-õiguste föderatsiooni foorumitel näiteks kuskil Pariisis. Kummati unustatakse märgata, et rahvuse mannetuse hindamine leiab niivõrd suure endastmõistetavusega aset inglise ja prantsuse keeles, et neid keeli endid on hakatud pidama rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste allikaiks. Lääne inimõiguslaste suutmatus sümmeetriliselt vastupidiseks küsimuseks – kui mannetu on olnud nende roll Tšetšeenia konflikti klaarimisel? – näitab, et omal imperiaalsel moel oodatakse Pariisis ja Brüsselis jumala rahus, kuni kauge maa hädaline saadik tuleb, kummardab õukondliku kombe kohaselt trooni ees ja kõneleb ladusat kantseliiti. Just kinnihoidmine sellistest protseduurilistest nõuetest puhastab lääne südametunnistuse.
Viimased andmed Groznõist räägivad, et okupatsiooniväed on kontrolltsoonis jätnud kogu musta töö tšetšeenide endi peale. Ajal, mil välismaalt laekuv humanitaarabi on kujunenud heaks äriks Vene kindralstaabile, pöörduvad linnas inimesed vee, toidu ja elektri puudusel üksteise vastu, rahvusest küsimata. Paljud tšetšeenide sõjaväeüksused on mandunud inimröövidest elatuvateks bandedeks, kes algul küsivad lunaks suuremat summat, selle puudumisel aga hiljem väiksemat – surnukeha eest. Marodööritsemine ja vägivald tsiviil-elanike kallal on elunormi osa ka Vene Föderatsiooni vägedes. Mustvalged eristused heade ja halbade ning omade ja võõraste vahel on kadunud, vend on läinud venna vastu, üks perekond teise vastu. Nii nagu kontrolltsooni pääslaid valvavad eriüksuslased lasevad sellel rahus juhtuda, laseb ka lääs silma looja, kuni see kõik kord möödas on. Sest uni on ju tõesti hea.
Mandunud loomeinimesed
Ja tegelikult läheb lisaks poliitikutele ja kindralitele ka loovintelligentsil hästi. See individualism, mida liberaalne demokraatia neis ju lapsest saati õhutab, ei lase tegelikult ateljee aknastki välja vaadata. Sest siis tekib tõsine oht, et vaatevälja sattuvad kellegi teise probleemid. Ja siis ärkab uinuv süüme ning tuleb hakata kellelegi teisele kaasa tundma.
See aga on nii ilmalikus ühiskonnas nagu Eesti üks ütlemata ketserlik tegu – halastusmoraal, mõelda vaid. Patust hoidumiseks teeb meie looja seepärast varakult moraalse valiku oma ja võõra vahel ning paigutab nende vahele tüki tühja maad. Nüüd saab temagi rahulikult magada, sest ülejäänu paneb paika turg, kus uppuja päästmine on viimase enda asi ning mõne rahvuse maa pealt pühkimine on käsitatav vaid riskide maandamisena rahvusvahelises naftatransiidis.
Mõne aja eest linastus Sõpruses soome reÏissööri Pirjo Honkasalo dokfilm “Melanhoolia kolm tuba” – 2004. aastal valminud pildirida inimlikest kannatustest Tšetšeenia sõdades. Filmi viimases kaadris juhtub midagi liigagi otsesõnalist. Mägedevahelises haljendavas kurus sõidab õdusas üksinduses pikk rong õlitsisternidega. Mitte et Honkasalo näitaks näpuga, lihtsalt see vagunirida oli selles filmis ainus kannatustevaba kaader – vaba moraalsetest valikutest, kaotustest, hirmust, kurbusest ja valust. Inimesi sel pildil pole, küll aga eesmärk, mille poole liikuda. Ja tõdemus, et keskendumine ärilistele kaalutlustele võimaldab humanismi taagast vabaneda.
Ainult üks asi teeb veel muret – millal on viimane aeg Eestist minema kolida? Eesti on transiidimaa ning Soome laht tähtis pudelikael Euroopa ja Aasia vahel. Selle tähtsus ähvardab tulevikus veelgi kasvada, kui Saksa ja Vene selle põhja ühise gaasijuhtme panevad. Ärihuvid kasvavad meie regioonis koos mõlemapoolse huviga sõjaliseks kohal-oluks. Edasi võib igaüks juba ise mõelda. Raketirünnak kamraad Arnoldi madala majakese pihta või pigem uus märtsipommitamine? Või pakutakse meile enne seda suuremeelselt uut baaside lepingut? See on hetk, mil Tšetšeenia asjast saab Eesti asi ning Euroopa kultuuri eelpostist jälle Aasia läänekants. See võimalus on päris reaalne, arvestades kogu maailma kasvavat huvi nafta vastu ning soovi kindlustada selle probleemideta tarnimine. Mingi pröökav rannarahvas, mille populatsioon ei moodusta lääne metropolide mõistes ühte linnajagugi, on ses olukorras kui muhk maanteel, mis siledaks sõidetakse.
Paha tunne on muidugi vähemusi maamunalt minema pühkida, kuid veel halvem on elada ilma gaasi ja naftata. Valik halva ja veel halvema vahel ongi see moraalne valik, mis on meie abita ära tehtud. Meie saame nüüd vaid panga peal trikoloori lehvitada, kui Läänemerest lisaks naftareostusele ka propaanimulle kerkima hakkab. See uus gaasiline keskkond värskendab kindlasti oluliselt ka meie maailmapilti.
Artikkel on kirjutatud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ettekannetepäeva “Kunstniku moraalsed valikud kultuurikonfliktides” materjalide põhjal.
