Just need Hollywoodi staarid leiame mõne kandidaadi rege jõuliselt Valge Maja poole lükkamas. Texase korravalvur, jutusaadete kuninganna ja “Hello, Dolly!” meloodilised retsidiivid ongi need loodusjõud, mis lähevad rinnutsi 5. veebruari teisipäeval, mil korraga toimuvad eelvalimised 24 osariigis. Ütle, kes on su sõber, ja ...

Seekordseid valimisi on nimetatud “tähesõdadeks”. “Streisandi 71 miljonit albumit Winfrey üheksa miljoni televaataja vastu,” iseloomustab üks vaatleja demokraatide Hillary Clintoni ja Barack Obama omavahelist rebimist.

Jättes kõrvale põneva küsimuse, kas Ühendriikide uue presidendi valivad sentimentaalsete muusikalide või jutusaadete sõltlased, tuleb vaid imetleda hoogu, millega 67-aastane karate kid Chuck Norris on rambivalgusse utsitanud suhteliselt tundmatu vabariiklase, Arkansase endise kuberneri Mike Huckabee, keda maailm teab nüüd YouTube’is lansseeritud reklaamklipist, milles Mike ja Chuck kiidavad teineteise “kõva kätt”. Tõsiasi, et mõlemad mehed on eluaeg entusiastlikult jutlustanud ka baptistlikku evangeeliumi, sunnib tõsisemalt võtma ka Chucki tüüpilisi valimisnalju (-lubadusi?), milles kõik Ameerika vaenlased lennutatakse stratosfääri, otsa ees tempel “In God we trust”. Seda viivul, mil valimised jõuavad muu hulgas ka lõunaosariikidesse, kus usuküsimustes ei sallita leigust (Clinton), perekondlikke seoseid islamiga (Obama) ega mormoonlikku kitsarinnalisust (Romney).

Jõukohased küsimused

Nii ongi kosilaste ootel valijaid söödetud peamiselt jõukohaste küsimustega,  säästes neid põhilisest peavalust: Ühendriikide varisev laenumajandus, lagunenud välispoliitilised doktriinid ja paariaroll üleilmses kliimasoojenemises. Populaarsemate debattide agendas valitseb televäitluse ahtake lukuauguformaat: mis peaks olema Ameerika presidendi sugu, nahavärv, religioossed veendumused ja muidugi suhe “rahva lemmikutega”.  California ülikooli politoloogid kõnelevad nn Oprah-efektist, mis muudab meelelahutustööstuse vaatajaskonna valijaskonnaks ja saate vaadatavuse rahva mandaadiks. Väidetavalt pärineb Georg W. Bushi, Arnold Schwarzeneggeri ja Barack Obama “poliitiline” kapital just populaarsetelt televestlustelt  soft news’i kuninganna Oprah Winfreyga, kes suudab Terminaatori kuvandi vajadusel õdusalt ühendada pereinimese ja kristlase omaga. Asi see siis Harvardi võsukest Obamat näidata  Martin L. Kingi mantlipärijana või kasvatada vanaldasele baptistile kõvemad rusikad kui Chuck Norrisel. Hollywood “ruulib” ja karta on, et meiegi järgmine presidendikandidaat vajab armulauda Maire Aunastelt või Anu Välbalt, et üldse pildile pääseda. Peaministrit me juba nägime vana-aastaõhtul “Pehmete ja karvaste” keskel oma naljasoont tõestamas, küllap vajavad ka teised enda ümber aina enam filmilikku elegantsi ja tervete hammaste sära.