Imperialistlikul jaga-ja-valitse-tarkusel on oma moodne pale.

Sinu jutu tolereerimine ning teisalt selle summutamine ülerahvastatud netiportaalide lärmis on tänase päeva viis protestivale kodanikualgatusele kultuurselt padi näole suruda – et siis võidukalt osutada sellele, kui hüsteeriline ja ropp on tõrjutud kodaniku kõnepruuk, kui deliirne tema lämbumisega võitlev kisa. Ei ole sellisel asja ka peldikuseinale mitte! “Kompra” koguneb iseenesest: mida vähem hapnikku, seda konvulsiivsem on kodaniku tõmblemine ning ühel hetkel polegi temast aktiivses ühiskondlikus elus osalejat. Paras aeg lämmatatud inimesed kuhugi paragrahvikonksu otsa riputada, rinnal uudissõnaline süüdistus –  leimaja.

Ometi alustas just praegune justiitsminister kunagi teed võimule endale kuuluvas raadiojaamas kihutuskõnedega, mis ristiti ajakirjanduses keskpäevaseks “vihkamistunniks”. Nüüd on ta ise see, kes üritab “padjapaketi” eelnõudega kinni toppida auku, kust ta ise võimukünkale ronis. Kogu juriidika askeldab nüüd absolutistliku valitse-ja-valitse-mudeli kallal.

Väärtuse kadu

Jättes korraks kõrvale võimupoliitikute katsed üleriigilist vaikust ja kasarmukorda seadustada, siirdugem teemasse, milleks on vaba eneseväljenduse väärtusetus, see peaks ju ometi Toompealt murepilvi hajutama. Meie poliitikutel on jäänud märkamata, et sõna ei maksa lääne kultuuris enam midagi, selle väärtus on devalveerunud.

Sõnade piiramatu pruukimine ja juurdetrükkimine on kaasa toonud ohjeldamatu kommunikatiivse inflatsiooni, mille peatunnus on, et väljendusvabaduse järjest krõbedamale rakendamisele ei järgne mingit sotsiaalset muutust peale sõnavabaduse enda diskrediteerimise. Tehti ju aastaid tagasi kommentaariumiruumis ettepanek asutada Edgar Savisaare Tapmise Fond, hiljuti teotati populaarses uudisteportaalis Vjatšeslav Leedot.

Kohalik õigusemõistmine reageeris valuliselt nagu islamifundamentalism Muhamedi karikeerimisele, politseijõud ja juristid läksid liikvele. Tõsi, mitte islamit kaitsma – hoopis oma sambapühakute väärikus vajavat kummardamist.  

Mängule lisab ilu osavus, millega on suureks puhutud küsimus sellest, kas internetikommentaaride vabaduse kärpimine või keelamine toob kaasa “vaikiva ajastu”. Just nagu vaba diskussioon oleks veel võimalik! Juba tosin aastat tagasi, mil juhtivate päevalehtede ja uudisteportaalide jututubades asuti edendama mõõdutut suupruukimist, barokset ülekarjumist ja vulgaar-kriitilist rokokood, uppus aktiivseks poliitiliseks tegevuseks vajalik sotsiaalne energia metoodiliselt õhutatud info-mürasse.

Võimuklikk võiks nüüd rahulikult magada, aga ei saa: all-linnast kostev kisa ei lase. Egas midagi, rahvale padi näole ja ise selle otsa. Kui juba võim, siis täielik.