JOHANNES SAAR: Reaktsioonilised ajad
Hoopis riigitruudus ja isikukultus kogub tuure. Kreml tugevdab haaret provintsides, lõigub kõri ajakirjanikel ja sõnakuulmatutel vasallidel. Ühiskonnakriitikat asendab metafüüsika ja õigeusk. Kunstnikud on põgenenud esoteerilisse tegevusse.
Ons Eestis asjad oluliselt teistmoodi? Mõnes mõttes küll. Karmi monarhi asemel hoolitseb meil turukapitalismi võidu-
käigu eest parlamentaarne parempoolsus. Koalitsioonipartnerite õhkõrn erisus seisneb vaid rõhuasetuste järjestuses. Vabaturumajanduse võidukäiguks on mandaat hangitud näiliselt demokraatlikumal viisil – värvikate õudusmemuaaridega sotsialistlikust plaanimajandusest. Hirm selle mineviku naasmise ees, täpsemalt selle õhutamine, on soodustanud ülereageerimist.
Juba 15 aastat on Eestis sotsialismitraumat ravitud Reagani ja Thatcheri konservatiivse revolutsiooniga, milles kauboikapitalistide õigus esimesena tulistada ühineb korporatsioonide voliga võtta viimast. Tõsiasi, et taasiseseisvunud Eesti esimene peaminister pälvis mullu elutöö eest Milton Friedmani vabaduse auhinna, annab märku, et Eesti on ses mõttes valmis saanud.
Kõik on liberaalid
Hard-core-turumajandusmudel on liberaalideks sundparteistanud kogu riigi – inimestel on valida vaid eri ettevõtlusvormide vahel, kaasa arvatud kunstnikel. Neid ei tõrjuta esoteerikasse, oh ei! Nende käsi on tööturul hädasti tarvis ning need integreeritakse loomemajanduse loosungi all hiliskapitalismi väidetavasse fleksibiilsesse võimesse luua “pehmeid väärtusi”, tegelda inimlike asjadega intiimses südamlikus mastaabis ning luua koostöövorme, milles pole väidetavalt kohta kontorirutiinil, ekspluateerimisel ja võõrandumisel.
Inimnäoline kapitalism omandab Eestis juba enesekindlust ja tolerantsi, mis lubab anda näiteks reklaamibüroos töötavale loomeintelligentsile üsna vabad käed sõnastamaks edukaimat, humoorikaimat ja teravmeelseimat müügistrateegiat, et turustada parempoolsust.
Kunstnikele on antud uus võimalus modernseks asotsiaalsuseks ja poliitiliseks estetismiks – sest küsimus on nüüd ainult selles, kuidas valijale selgeks teha, et “rohkem raha ja vähem riiki” ongi leping, mida ühishüveks vaja.
Loomingulisus leiab end vajaliku abitööjõuna parempoolsuse taastootmise riiklikus mehhanismis.
Kunstniku headust on ses loomemudelis lihtne mõõta – võidetud kohtadega parlamendis, mahakaubeldud maksumääradega seaduses ja ekspordi kasvuga. Kõik see tekitas kunagi küsimusi kunstniku kohast ühiskonnas, nüüd enam mitte.
Väljakule on jooksmas uus põlvkond partei broilerifarmis inkubeeritud noormängijaid, kes ei tea ega oska tahtagi teistsugust Eestit. Nende maailmavaade on sulgunud uude totaalsusse, kus sotsiaaldarvinism on elunormiks ning kunstnik selle agiteerija. Reaktsioonilised ajad.
