Kaheksa kunstniku kümmekond teost on sobitatud kahte kuraatorivisiooni, milles Brezˇnevi-aegne Tallinna-Moskva dissidentlik kunstisild leiab endale ehmatava võrdluse tänases päevas, kus kunstnikel tuleb taas ujuda valitsevatele ideoloogilistele hoovustele vastuvoolu.

Olud on muidugi teised, et mitte öelda vastupidised. Välispoliitilised võimumängud on maskeerinud end tolliformaalsuste kuhjadesse ning transiidivoogude ümbersuunamisse. Hoopis kunstnikud on need, kel on võimalik avalikult deklareerida ühiste kultuurihorisontide vajalikkust ning üllatav küll – nendesamade tüllikeeranud naabermaade kultuuriministeeriumide vastastikusel abil. Hakka või arvama, et muusadel palutakse kahuritest kõvemini laulda.

Kaheksa kunstnikku – Anna Hints, Laura Kuusk, Neeme Külm, Kristina Norman, Jüri Ojaver, Jaan Paavle, Paul Rodgers ja Jaan Toomik – esitavad lugusid, küll visuaalseid, küll narratiivsemaid tekstijuppe. Eesti, vene ja inglise keeles. Roppustest pisarateni, kodusest vanemlikust distsipliinist karmimate sümboliteni vastasseisust ja lahkarvamustest. Hällist hauani ja uuesti tagasi. Suremise motiivid ja sellega seotud filmilindid eelnenud elust, eriti lapsepõlvest. Kõik see keritakse külastajal silme eest läbi.

“Nõuka-retrot” pole

Ilmselgelt toodab see näitus külastajas melanhoolset tundmust mingist lõppenud ajastust, mille kaotust ei lohuta veel uue koidik. Ei loe küll kuskilt välja “nõuka-retrot” ega restauratsioonimeeleolusid, kuid rahul-

olematust praeguse asjade seisuga kindlasti. Ollakse tunnelis, mille kummastki otsast ei paista valgust. Kantakse kaasas vankumatut usku pöördesse paremuse poole. Visatakse selle üle nalja.

Kuid naeruks pole põhjust. Eesti bürokraatiagi on palju õppinud euronormidest, avalik ruum ja kultuuriline liiklus üle Euroopa Liidu piiride on rangemalt reglementeeritud kui kunagi enne. Ja kui õnnestubki siit ida poole lahkuda, tervitab teid kohe õitsev tiisikus – Vene tollivalitsus, mis näib kontrollivat ka Kremlit, üleilmsetest logistikakorporatsioonidest rääkimata. Raudne eesriie on langenud, seekord meist ida poole ja ilma ametliku doktriinita.

Sellises seisus tuleb haarata kitarr ja varmalt kõõrutada mõnd kurba bluusi. Kuid tagurpidi, sest ainult siis on lool lootust õnnelikule lõpule. Ainult siis saad tagasi tervise, hobuse, naise ja lapsed, päästad farmi pangalaenu alt ning lakkab viski kuripruukimine kohalikus saluunis. Sellise moraliseeriva epistliga süvenevad Vene ja Eesti kunstikolleegid lähipäevade kohtumistel publikuga senise kunsti-

ajaloo mahamagatud võimalustesse – lootuses leida sealt ust paremasse ühisesse tulevikku.