Juhan Kivirähk: Miks on sotsiaaldemokraatidel vaja vene erakonda?
Seni on venekeelne elektoraat paigutunud ju turvaliselt Keskerakonna mõjuvälja ja vaid mõni üksik hääl on valimistel eksinud ka nn vene erakondade toetuseks. Kas tõesti ähvardab kahe erakonna eelseisev ühinemine poliitilise maastiku senised jõujooned segi lüüa? Kellele toob see kasu, kellele kahju? Selliseid küsimusi on viimaste nädalate jooksul korduvalt esitatud. Delfis hakkas mulle hiljuti silma retooriline hüüatus: „Sotside moondumine ei tohi tuua ohtu rahvusriigile!”
Nii et kui venelased sotsidega ühinevad, siis moonduvad sotsid justkui Eesti iseseisvust ohustavaks jõuks. Vägisi jääb mulje, nagu poleks niimoodi arvavad inimesed pärast kahekümne aasta taguseid Interrinde miitinguid enam ühtegi elus venelast näinud ega temaga rääkinud. Millegipärast näib suur osa ühinemise kriitikuid arvavat, nagu ei läheks venekeelsetele poliitikutele ja valijatele korda sotsiaaldemokraatlike põhimõtete eest võitlemine, vaid nad mõtlevad päevast päeva vaid sellele, kuidas eitada Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, kehtestada vene keel teiseks riigikeeleks ja võib-olla pääseda tulevikus hoopis tagasi Venemaa mõjusfääri.
Kindlasti peidab kavandatav ühinemine endas riske. Kui Sven Mikser suutis tuua erakonna edukalt välja Keskerakonna embusest, kuhu see Jüri Pihli liidriks oleku ajal oli sattunud, ja erakonna toetus selle tulemusel kiiresti kasvama hakkas, siis nüüd jääb mulje, nagu tahetaks vahepeal saavutatud edu lausa vabatahtlikult käest anda. Kas see mäng väärib ikka küünlaid?
Kahtlemata on iga erakonna oluline eesmärk saada ühiskonnas suuremat toetust ja võita tulevastel valimistel rohkem hääli. Küllap mõtlevad sellele ka sotsiaaldemokraatide juhid. Ent kui vaadata Vene Erakonna seniseid valimistulemusi, siis nendega ühinemisest SDE-le eriti suurt häältelisa oodata ei ole. Eriti kui arvestada, et üks suuremaid venekeelse valijaskonna häältemagneteid viimastel valimistel — Dmitri Klenski — ei ole sotsiaaldemokraatide hulka teretulnud.
Kui vaadata Vene Erakonna Eestis liikmete nimesid, siis leiab sealt Stanislav Tšerepanovi kõrval vähe selliseid, kes oleksid meedia kaudu avalikkusele tuttavad. Tuhat uut liiget parteis võib nii mõnegi otsustusprotsessi keerukamaks muuta.
Kindlasti peab Vene Erakonna ühinemisega tulema sotsiaaldemokraatidele üle vähemalt osa nende agendat. Kui sotsid hakkaksid nõudma vene keelt teiseks riigikeeleks, tõmbuks eestikeelne valija erakonnast kiiresti eemale. Meie riigi ajaloo põhipostulaatide kahtluse alla seadmisest rääkimata. Seevastu kui SDE pakuks välja mõistliku kompromisslahenduse venekeelse hariduse küsimustes, ei tohiks see kainelt mõtlevaid eestlasi erakonnast küll eemale peletada — usun, et paljudel on praeguse valitsuskoalitsiooni aetava haridus- ja keelepoliitika pärast lihtsalt piinlik. Ja mitte ainult vene koolide ümber toimuva pärast.
Ent äkki ei olegi ühinemise näol tegemist pelgalt elektoraatide liitmistehtega, mille puhul peetakse silmas vahetut valimisedu? Äkki käituvadki nii sotsiaaldemokraadid kui ka vene-erakondlased oma maailmavaateliste põhimõtete järgi? Meie küünilises ja korrumpeerunud poliitikas on idealistlikku sinisilmsust küll väga raske uskuda, ent äkki siiski!
Sotsiaaldemokraatia on olemuselt internatsionaalne maailmavaade. On täiesti ootuspärane, et just Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhatus tegi tänavuse kodanikupäeva eel kõigile sotsiaalseid väärtusi ja demokraatiat hindavatele teistest rahvustest kodanikele üleskutse ühineda. Sotsiaaldemokraatliku poliitika tähelepanu keskmes on ju traditsiooniliselt sotsiaalse õigluse ja võrdsuse teema — just sotsiaaldemokraadid kostavad soolise võrdõiguslikkuse ja eri vähemuste õigustr eest. Mitte-eestlastest kodanike poliitikasse kaasamise tegevus käivitus tegelikult juba enne viimaseid valimisi, kui erakonnaga liitusid Vadim Belobrovtsev, Jevgeni Ossinovski ja mitmed teised tuntud venelased.
Vene Erakond Eestis võttiski SDE tehtud pakkumisest kinni. Kas oleksid sotsid pidanud nüüd ütlema: „Vabandage, oma üleskutsega ei pidanud me silmas teid, sest teie nimekirjas kandideeris kevadel Dmitri Klenski”? Meie poliitikud armastavad ikka rõhutada süütuse presumptsiooni — et kui pole tõestatud, et inimene valetab, siis tuleks teda uskuda. Kui Vene Erakonna Eestis liikmed soovivad astuda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koosseisu, siis miks me ei peaks uskuma nende siirusse? Lühiajalises perspektiivis ei ole sotsidel liitumisest mingit käegakatsutavat edu loota. Küll aga võib see samm dividende tuua kaugemas tulevikus. Siis, kui erakonnaga ühinenud venelastest kerkib lisaks Tšerepanovile esile ka teisi tuntumaid nimesid.
Kui valija näeb, et ka vene rahvusest erakonnaliikmed tõusevad otsustajate hulka, siis tuleb ka toetus.
Võib-olla ei olegi sotsiaaldemokraatidel vaja seniseid Keskerakonna valijaid üle lüüa. Vahest tulevad pärast vene poliitikute sotsiaaldemokraatidega ühinemist järgmisel korral valima ka need venelased, kes seni pole enese jaoks poliitiliste jõudude seast sobivat leidnud?
Venekeelne elanikkond on olnud aastaid Eesti poliitika objekt, kusjuures palju probleeme tekitav objekt. Küll neid integreeritakse ja koolitatakse ning arutatakse, mis nendest peaks saama. Enamasti ikka eesti poliitikute ringis. Sotsiaaldemokraatide üleskutse laiem tähendus seisneb selles, et muuta venelased VEE liikmeid kaasates poliitiliseks subjektiks, kes ise oma tuleviku üle kaasa räägivad. Mina kiidan sellise maailmaparandusliku algatuse igatahes heaks.
Tuleks erilist tähelepanu pöörata sellele, kuidas toimuva tähtsus ja tähendus avalikkuse ees välja mängida. On selge, et arusaamine ei sünni iseenesest ja kergelt, eriti kui poliitilisel mänguplatsil leidub piisavalt huvilisi, kes ei tahagi asjast aru saada ning sooviksid eelseisvale liitumisele negatiivset tähendust anda.
Sven Mikser ja Indrek Saar esinevad küll sel teemal väga põhjalikult ja üldarusaadavalt, kuid millegipärast ei pääse ajakirjanduses kuidagi löögile sotsidega liituvad venelased ise. Ja analüütikute/kommentaatorite ringis näib, nagu ikka, domineerivat eluterve skepsis.
Sotsiaaldemokraatide alatine nõrkus on olnud see, et oma soodsaid positsioone ja paljulubavaid plaane ei suudeta infolahingutes poliitiliste konkurentidega piisavalt edukalt kaitsta ning jäädakse seetõttu laiema avalikkuse jaoks arusaamatuks. Ometi on just sellesse erakonda kuuluvad professorid välja õpetanud terve plejaadi Eesti juhtivaid suhtekorraldajaid. Või lähtutakse naiivsest arusaamast, et head ja õilsad kavatsused leiavad ühiskonnas iseenesest poolehoidu?
Praegust meediapilti vaadates kipub vägisi tekkima kahtlus, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Vene Erakonna Eestis ühinemine jääb suuremale osale valijatele kas märkamatuks või arusaamatuks. Järgmistel valimistel aga arutletakse umbes nii: „Ah sotsid, kas nemad olid need, kes selle Klenski ja Co enda ridadesse kutsusid? Ei, nende poolt ma küll ei hääleta!”
