Reformierakonna kampaaniabuss Tartus Foto: Raido Vint

Esiteks mõtle välja stsenaarium, mis peab sama palju vett kui viie rikkama sekka jõudmise lubadus. Teiseks kasuta kõlavaid mõisteid nagu „šampanjasots", „keelupoliitika", „mudaliiga" või mõnd teist erakonna keskkontori üllitist. Kolmandaks hoolitse selle eest, et kiidad Reformierakonda liberaalse maailmavaate kaitsmise eest. Kui oled need sammud ära teinud, võib öelda, et linnuke reforminoorte tegevuskavas on olemas. Tubli poiss!

Häda on selles, et iga mainitud samm panustab avalikku diskussiooni sama palju kui Ruuben Kaalepi libakontode kommentaarid. Seetõttu tasuks süveneda teema tuuma juurde. Üks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige arvas raadiosaates, et kui erakond ei saavuta valimistel soovitud tulemust, on see aluseks erakonna esimehe vahetuseks. Vaadates vanade demokraatiate praktikat, pole sellise mõttemustri juures midagi erakordset. Kui siis ehk reformierakondlaste jaoks, kelle poliitikud on isegi erinevate skandaalide valguses püüdnud kümne küünega oma ametikohast kinni hoida. Olgu nimeks Randjärv, Rõivas, Michal või miski muu, pilt on sama.

Tuulelipp toob populaarsust vaid korraks

Olen olnud sotside liige alates 2011. aastast ning osa saanud perioodist, kui partei oli küsitluste järgi populaarseim erakond Eestis, kui ka ajast, kui olime küsitluste järgi napilt üle valimiskünnise. Ühte võin öelda - erakond on jäänud oma põhiväärtustele kindlaks. Konjunktuurselt võinuks sotsid vastu olla rändepaktile, kooseluseadusele, karmimale tubaka- ja alkoholipoliitikale ja paljudele muudele otsustele, millele vastu seismine kergitanuks reitingut, aga pikas plaanis maksavad poliitikas väärtushinnangud. Tuulelipuks olemine tuleb kasuks ehk täna, kuid pikalt sedasi ei kesta.

Olen nõus nende kriitikutega, kes ütlevad, et mõneski küsimuses on sotsid eesmärgi saavutamise nimel valinud võimalikest võimalustest need kõige vastuolulisemad ja saanud selle eest ka kõrvetada. Saanuks kindlasti paremini, kuid pigem tegutseda ja vastutada kui lõpmatult otsustamist edasi lükata. Reformierakond, mis reklaamib end pikaaegse valitsuskogemuse valguses, võiks viimati mainitu peale tõsiselt mõelda.

Netitrolli kombed

Seega tekitab ühe erakonna reiting ning ühes raadiosaates kõlanud jutt konkurentides kahtlemata kiusatust midagi öelda, eriti kui on vaja valimiste eel pildil olla. Iseasi, kas selleks peab laskuma netitrolli tasemele. See, et esimehe jätkamise küsimus tuleb vahetult enne valimisi lauale, ei ole tavapärane - ja sedagi teab Reformierakond enda näitel hästi -, kuid miskit skandaalset siit välja lugeda pole põhjust. Ennustada aga mudaliigat erakonnale, mille reiting on 12%? Miski siin matemaatikas on vildakat. Printsiibis mõjub vildakalt seegi, et end liberaalina presenteeriv inimene eelistaks seda, et parlamendis kahaneks nende erakondade osakaal, kes on seisnud parlamendis kooseluseaduse ja avatud maailma eest.

Valimiste eel spekulatsioonide tegemine pole poliitikavaatlejale midagi uut. Kui aga Kristo Enn Vagale meeldib teha valimiste eel oletusi, siis võiks ta mõelda sellele, et mida peaks tegema Kaja Kallas, kui reitingud peavad paika ja Keskerakond võidab valimised Reformierakonna ees? Minema Ratase valitsusse nt justiitsministriks? Või panema erakonna juhi koha maha? Jätame selle ulja poliitvaatleja pureda.