Iseenesest on see samm õiges suunas. On raske leida loogilist põhjendust, miks üks lapsevanem (ja olgem ausad, tavaliselt on selleks ema) peab ülal pidama nii ennast kui ka oma last, ehkki tema sissetulek võib olla väga väike, näiteks tublisti alla miinimumpalga. Aga teine lapsevanem võib samal ajal elatise maksmisest keelduda põhjendusega, et tema sissetulek on liiga väike.

Kuigi seadusemuudatust tuleb ebaõigluse likvideerimise eest kiita, peab ilmselt ühtaegu tunnistama, et tegemist on kõnealuses valdkonnas alles teise- või isegi kolmandajärgulise probleemiga.

Suurim häda on mujal. Nimelt selles, et alimentide maksmisest lihtsalt keeldutakse, hiilitakse kõrvale ja jäetakse need tuimalt maksmata ning riik teeb väga vähe selleks, et juba kehtivat regulatsiooni jõustada. Ka nüüd võib küsida, kas probleemi tuum on ikkagi seadustes või lihtsalt selles, et riik ei suuda seadusi jõustada. Mõnes riigis kehtib kord, et üksikvanemale makstakse elatist vastavast riiklikust fondist. Sissemakseid teevad fondi need, kellel on alimentide maksmise kohustus. Tavaliselt isad. Kui maksed jäävad tegemata, siis on riik see, kes jälitab, ajab taga ja sunnib maksmist jätkama.

Eestis on liiga tavaline vastupidine olukord, kus riik on küll kehtestanud seadused, mis kohustavad elatusraha maksma, kuid tegelikult on üksikvanem oma murega üksi – vaadaku ise, kuidas raha „jooksus” olevalt vanemalt kätte saab. Peale seaduste lihvimise tasuks ka meil mõelda rohkem sellele, kuidas seadused tõesti maksma panna ja luua süsteem, mis võtaks inimestelt motiivi alimentide tasumisest kõrvale hiilida.