Juhtkiri: ametid ainult parteilastele

Valitsusliidul on kiire. Endisest peaministrist Juhan Partsist (IRL) oleks vaja kähku, soovitavalt sel nädalal teha Euroopa Kontrollikoja liige.

Tegemist on asutusega, mis jälgib Euroopa Liidu vahendite reeglitepärast kasutamist.

Otsest põhjust, miks ei võiks Euroopa Kontrollikojas Eestit esindada just Juhan Parts, polegi. See, et ta ühena vähestest on oma puisevõitu inglise keele oskuse pärast „Ärapanijasse” sattunud, pole küllaldane põhjus teda diskvalifitseerida. Endise riigikontrolörina peaks ta valdkonda küllalt hästi tundma ja karakterit tal on. Võib-olla isegi üleliia, et ümaralt veerevate euro­mandariinide seas end sujuvalt kehtestada. Rahvuslik lennufirma Estonian Air jõuab iroonilisel kombel just nüüd oma saatusehetkedeni, hoolimata maksumaksja rahast, mida Parts majandusministri kohal olles sinna uputas, aga see selleks. Küsimus jääb: miks mitte keegi teine?

Paraku on tegemist järjekordse poliitmääramisega. Isamaa ja Res Publica Liidul on neid tänavu olnud omajagu – „hea spetsialist” võrdõiguslikkuse voliniku kohale oli Liisa Pakosta, pehme väljumise parteipoliitikast leidis Jaak Aaviksoo Tallinna tehnikaülikooli rektoritoolil. Kelle taga pole parteid, neil pole šanssigi. Ja samamoodi on ka Euroopa Kontrollikojaga. Väsinud poliitik tahab parteisõjast väljuda ja see võimalus tekitatakse talle. Eesti on muutunud rikutumaks, see justkui ongi uus normaalsus. Senisel liikmel Kersti Kaljulaidil võib ehk olla oma ideoloogia, kuid ta pole kindlasti parteipoliitiline insaider.

Tegemist on järjekordse poliitmääramisega. Teistel pole olnud võimalustki seda kohta saada.

Kuid Euroopa Kontrollikoda on ametnike, mitte poliitikute paik. Nende koht, kes oskavad ja otsivad võimalusi, kes on oma ekspertiisi tõestanud, mitte ei lähe Euroopasse laamendades „läbi murdma,” nagu Partsi valimislubadus kunagi kõlas. Sinna võib saata ka endisi poliitikuid ja seda on tehtud, kuid paraku pole kellelgi teisel isegi mitte võimalust.

See oli Juhan Parts, kes tahtis poliitikasse tulles tuua meile suuremat avatust, uut poliitikat ja tõi meile vastanduse „tehing versus sobing”. Huvitav, kumb see tema arvates nüüd on?

Sotsid mõtlevad kuuldavasti hoopis tegevuseta olevale Rannar Vassiljevile. Sotsiaalprojekt missugune. Kuid kas üks väikerahvas ei peaks rahvusvahelisel areenil olema oma parimatega, mitte nendega, kes lihtsalt otsivad rakendust? Kui aga parimaid tuleb otsida ainult kindla partei liikmete seast, jääb valik alati lahjaks.