On väga sümpaatne, et üks Eesti suuremaid linnu hakkab unustuste hõlmast ärkama. Iga säärane algatus aitab parandada kohalike inimeste elu, suurendada lõimumist ja kindlustada Eesti julgeolekut. Sealhulgas ei maksa unustada praegust ärevat välispoliitilist olukorda ja ettevaatlikuks tegevaid hübriidsõja kogemusi Ukrainast.

Eelkirjeldatu osana käib haridus- ja teadusminister Mailis Reps tänase Eesti Päevalehe intervjuus välja ühe kentsaka idee: viia 2018. aastal Eesti riigi sajandaks sünnipäevaks Narva sada uut eestlast. Eelkõige peaksid need inimesed hakkama tööle eelmainitud asutustes – keelemajas, koolides, teatrikeskuses – ning minekuga peaksid neile kaasnema „korteriplaan” ja muud hüved.

Eestlaste hoogtöö korras Narva viimine võib tekitada kohalikes elanikes hoopis trotsi.

Tõsi, Narvas on piinlikult vähe eestlasi (2,3% elanikkonnast) ja nende hulk võiks suureneda – kas või selleks, et kohalikel oleks, kellega eesti keelt harjutada. Aga kuidas aitab sellele kaasa kampaania „Sada eestlast Narva”? Selline justkui hoogtöö korras viimine tekitab kohalikes pigem trotsi, eriti kui tundub, et paremad töökohad ja kaasnevad motivatsioonipaketid lähevad eestlastele.

Võib-olla oleks tulemuslikum panustada rohkem n-ö tavaliste Narva elanike sotsiaal-majanduslikku kindlustundesse ja heaolusse, neile paremate elutingimuste loomisse? Näiteks vajab Narva ajakohast ujulat ja paremat spordihalli. Samuti võiks julgemalt tegeleda küsimusega, kuidas innustada Narva elanikke vahetama halli passi Eesti kodakondsuse vastu.

Narvas on Eesti riigi edukuse mõõdupuu ikka see, kui sealne elanik ütleb sirge seljaga, et tema elu on Eestis pea igas mõttes parem kui sõbral Volodjal naaberlinnas Ivangorodis.