Foto: Martin Dremljuga

Suure eksimishirmuta võib ennustada, et see ülesanne ei ole vähemalt ühe viieaastase ametiajaga küll täidetav. Õnneks on Ansipi vastutusala suur ja lai. Ta saab käima lükata terve hulga arenguid, mis võivad paljude inimeste igapäevaelu mugavamaks muuta.

Esmaspäeval Euroopa Parlamendis saadikute küsimustele vastates rääkis Ansip õigesti usaldusest kui digitaalse ühisturu peamisest eeldusest. Avaliku sektori e-teenuste evangelisti rolli täitma sobib Ansip hästi, sest Eesti riik pakub neid teenuseid palju ja kodanikud kasutavad neid meelsasti. Ent peamiselt Eesti kogemuste jutlustamisega ta digivoliniku ametis piirduda ei saa. Brüsselis on juba tükk aega käinud töö mitme usaldust suurendama pidava direktiivi kallal: uus andmekaitse direktiiv, Euroopa ühtne müügiõigus, ühtse telekomituru direktiiv. Nende vastuvõtmiseni viimine nõuab oskust leida kompromisse paljude eri huvide ja tavade vahel.

Näiteks andmekaitset on kodanike eraelu kaitsmiseks ja hirmude vähendamiseks kindlasti tarvis tõhustada, aga ei ole mõistlik seda ka nii tõhusaks teha, et paljud internetifirmad eelistavad EL-i nõuete täitmisele Euroopas teenuste pakkumisest pigem loobuda. Või mobiilside rändlustasude küsimus – Euroopa Komisjon on nende vähendamiseks palju ära teinud, aga tarbijad nõuavad veel soodsamaid tariife, eriti andmeside vallas. Samal ajal on kusagil piir, millest allapoole ei ole mõistlik telekomifirmasid sundida, sest see annaks tagasilöögi teenuste kvaliteedis või reguleerimata teenuste hindades.

On ka mõni asi, kus põhiline pole parima kompromissi otsimine, vaid liikmesriikide veenmine uusi lahendusi omaks võtma, näiteks digitaalallkirja aktsepteerima. Euroopa Liidu viimine nõnda kaugele, et kõigi Euroopa riikide ametiasutused peavad ja suudavad seda 2019. aastal, Ansipi ametiaja lõpus aktsepteerida, oleks Ansipi jaoks suur saavutus.