Põlissoomlaste juht Timo Soini Foto: REUTERS/SCANPIX

Põlissoomlaste tugev teine koht Soome parlamendivalimistel peaks pakkuma mõtteainet ka Eesti poliitikutele. Keerulisel ajal ootavad paljud lihtsaid lahendusi, mida on valmis pakkuma tsentrist kaugele paremale jäävad parteid. Seejuures proovivad need erakonnad (on erandeid, nt Kreeka Kuldne Koidik või Ungari Jobbik) taandada end igasugustest assotsiatsioonidest 1930-ndate paremäärmuslusega. Ka Põlissoomlaste juht Timo Soini on kõvasti pingutanud, et nende liikumises ei annaks tooni kõige radikaalsemate ütlemistega inimesed.

Otseste rassistlike avalduste asemel hirmutavad need parteid valijaid jutuga, kuidas immigrandid õõnestavad palgataset, suurendavad tööpuudust ja kuritarvitavad sotsiaalabisüsteemi. Kõik nad pooldavad nn kindlus-Euroopat ja aktiivseid samme põgenike piiridelt tagasi tõrjumiseks. Suures poliitikas esimesi samme tegev EKRE sobib sellesse pilti nagu valatult.

Parempopulistid hävitaksid Euroopa Liidu põhialuse: sallivuse ja mitmekultuurilisuse.

Tänapäeva parempopulism võib taustsüsteemist olenevalt olla ka leidlikult mitmekülgne. Samal ajal kui Marine Le Peni juhitud FN taunib Prantsusmaal näiteks homoabielusid (ent ta sundis taanduma oma isa, sest too nimetas natside gaasikambreid üksnes „ajaloo detailiks”), põhjab Hollandis Geert Wildersi Partei Vabaduse Eest islamit muu hulgas just selle väidetava homofoobia pärast.

Kõik mainitu ei muuda olematuks nende toetusbaasi, millest osa kujuneb kunstliku vastandumisega, aga teine osa tugineb rahva rahulolematusele, sest senised n-ö traditsioonilised parteid pole suutnud majandust käima lükata. Ajaloo eripärana puudub neil üldjuhul ka tugev vastasrinne vasakult (Kreeka Syriza on tähelepanuväärne erand). Ka põhivooluparteid on valijate kaotamise hirmus valmis pigem nende ideid üle võtma, et mitte kaotada valijaid äärmustele.

Eestis võiksime endale tunnistada, et võlgneme suure osa praegusest heaolust siiski Euroopa Liidule, kui palju probleeme seal ka poleks. Keskmine Euroopa parempopulist teeks ühendusele pigem lõpu – või piiraks vähemalt oluliselt liidu põhialuseid nagu sallivus, vaba liikumine ja mitmekultuurilisus. See on hädaoht, mis hüüab tulles. Kui erakonnad mõtleksid päriselt Eesti tulevikule, võiksime saada peale e-lahenduste eeskujuks ka maana, kes suudab asendada paigalseisu uue hingamisega ja tagasi tõrjuda parempopulistide võltsahvatluste pealetungilaine. Ent vanade erakondade ülbe tagatoapoliitika võimutsemine toob kaasa pigem vastupidise.