Arengufondi lugu tekitab kolm küsimust. Esimene puudutab „omal soovil” lahkumisi. Tõnis Arro lahkumist esitleti juulis sellisena Arengufondi maine säästmiseks. Aga Arro ametikoht ja tema tegemised olid liiga silmatorkavad, et liikuma ei hakkaks kumu juhtunu tegelike põhjuste kohta.

Nüüdseks on selge, et Arengufondi mainet juhtunu varjamine ei päästnud, pigem vastupidi. „Omal soovil lahkumise” kattevarju võiks eksinud juhtidele märksa harvemini pakkuda, sest salgamine sageli ei õigusta ennast ja seab päriselt omal soovil ametist lahkuvad juhid asjatult kahtluse alla.

Teine küsimus puudutab Arengufondi kultuuri. Fondil on olnud kaks juhti ja mõlemad on lahkunud suhteliselt sarnaste etteheidete saatel. Võib-olla on fondi eesmärkides ja ülesannetes midagi, mis ta juhid rahaga laristama paneb või tõmbabki ta vastavate kalduvustega inimesi ligi? Kuvand, mis fondile asutamise ajal loodi – otsib arenguseirega uue majanduskasvu allikaid, stimuleerib Eesti majanduses muutusi jne – tõmbab kindlasti pigem lennuka stiiliga inimesi, kes „lihtsureliku” elu elada ei taha. Lisage sellele nõrk sisekontroll ja ongi soovimatud tulemused käes.

Teisalt jällegi ei tahaks ükski uuenduslike ideedega inimene väga rangelt kontrollitud asutusse tööle tulla. Riigikogu, kellele Arengufond aru annab, peab looma fondis ülesannete ja kontrolli vahel parema tasakaalu, et kolmaski juht sealt süüdistuste saatel ei lahkuks.

Kolmas küsimus puudutab Arengufondi nõukogu ja üldse riigiasutuste nõukogusid. Arro jäi töökohast ilma Arengufondi nõukogu vastse esimehe Ville Jehe nõudel tehtud siseauditi tulemusel – see fakt näitaks justkui, et fondi nõukogu täitis järelevalveülesannet hästi. Ent eelnenud kuus aastat oli fondi nõukogu järelevalve küsimuses liiga passiivne. See on paljude teistegi nõukogude probleem ja see on vaja lahendada.