Järsult suurenenud huvi põhjust ei pea kaugelt otsima. Üks suuremaid käivitajaid on kahtlemata populismi esilekerkimine, mis väljendus kõige jõulisemalt 2016. aasta Brexiti referendumis. Innustust said ka teiste riikide euroskeptilised jõud. Kuid brittide (seni teostumata) lahkumisest tingitud šokk innustas ühtlasi euroliidu toetajaid. Eurobaromeetri viimase küsitluse järgi peab Euroopa Liitu positiivseks kaks kolmandikku elanikke, mis on suurim näitaja viimase neljakümne aasta jooksul.

Selle taustal varitseb hirm. Uuring, mille Euroopa Liidu välissuhete nõukogu korraldas 14 suuremas liikmesriigis, näitab küsitletavate kartust, et tegemist võib olla ühe viimase korraga, mil Euroopa Parlamenti üldse valitakse. Üle poole vastanuid kardab ühenduse kokkuvarisemist lähema 10–20 aasta jooksul, üheksa kümnendikku väidab, et kaotaksid, kui see juhtuks.

Olgu tegemist murega Euroopa tuleviku pärast või sooviga anda hinnang siinsele koalitsioonile – valimistel saab selle kuuldavaks teha.

Lühemas perspektiivis võib siiski öelda, et nii demokraatia toimibki. Pärast kaost Suurbritannias ei räägi euroliidu lagundamisest valju häälega enam ka skeptikud. Ent milline peaks olema liikmesriikide ja institutsioonide võimu jaotus, see on juba täiesti loomulik ühiskondliku väitluse osa.

Elavat aruelu lubab seegi, et neil valimistel murdub kahe suure jõu, konservatiivide ja sotsiaaldemokraatide ülekaal.

Muidugi motiveerivad märgatavat osa valijaid endiselt mitte üleeuroopalised teemad, vaid suhtumine oma kodumaa võimudesse. Eestiski võib eeldada, et valimistest kujuneb omamoodi referendum EKREIKE valitsuse üle. Mõelda tasuks siiski ka laiemalt: näiteks kas eelistate tugevamate sotsiaalgarantiidega ja ühtlasi jõulisemalt reguleeritud Euroopa Liitu (sel juhul tasuks anda hääl sotsidele), või usute pigem rohkem turujõude (võimalik eelistus: Isamaa, Reformierakond või Keskerakond). Või toetate näiteks jõudu koguvaid rohelisi (Eestimaa Rohelised ja ERE)?

Mis tahes põhjus kellelgi on – minge valima! Tugev osavõtt annab jõudu kindlustada, et liidu lagunemise kartus jääbki tugevasti liialdatuks.