Tänases Eesti Päevalehes ilmuvast Martin Helme intervjuust näete, et tulevase rahandusministri mõtted on siiski Argo ja Evelini omadest tõsisemalt võetavad. Meeldib Helme teile või mitte, rahandusministeeriumi ametnikke aktsiisiprognoosiga möödapaneku eest kritiseerida on ju alust. Samuti ei ole põhimõtteliselt vale Helme arvamus, et Eesti arendamiseks tuleb julgelt laenu võtta – seda küsimust on Eestis arutatud ammust aega, aga jäetud see „loodusressurss” seni siiski kasutamata.

Tulevane rahandusminister võiks lõpetada ekstaatilised esinemised, mis tekitavad kiusatuse võrrelda teda umbluu-finantsistidega.

Möödunud aasta suvel ERR-ile antud intervjuus ütles Helme lause, mis sobiks isegi Reformierakonna majandusliberaalide (kui neid selles erakonnas veel on) suhu: „Minu unistuses astub rahandusminister ühel päeval riigikogu ette ja kuulutab võidukalt: järgmise riigieelarve maht on väiksem kui eelmisel korral.” Kas see päev kunagi ka päriselt saabub, on aga suuresti küsitav, sest eile rääkis Helme, et järgmise kümne aasta jooksul peaks riik võtma kaks miljardit eurot laenu ja töötama defitsiidis eelarvega. Mõtete süsteemsus ei ole Helme tugevaim külg. Tema kui rahandusministri imagole tuleks kasuks, kui ta lõpetaks ekstaatilised esinemised, mis tekitavad kiusatuse võrrelda teda umbluu-finantsistidega.

Helmel kui võimalikul rahandusministril on veel seegi probleem, et ta näib ennast pidavat maailma kõige targemaks inimeseks. Näiteks ütles ta Eesti Päevalehele, et ametnikke ei tohi pidada ilmeksimatuteks nagu Rooma paavsti (täiesti õige), aga mõni hetk hiljem kiitles, et on „parim inimene üldse” Euroopa Komisjoniga eelarve- ja laenuteemadel piike murdma. Ometi on selge, et üksiku kindralina, ilma nendesamade ametnike abita jääb ta hätta.