JUHTKIRI | Austraalia leekide valgustav õppetund

Vabas looduses piisab kuiva ilmaga tulekahju tekkeks vähesest. Välgulöögist, hooletult maha visatud suitsuotsast või miks mitte ka süütamisest. Praegu lõõmavad tulekahjud on Austraalias seega palju väiksemas mastaabis pigem harjumuspärased. Ent mõnikord lähevad leegid käest väga ära. Näiteks 11 aastat tagasi hävitas tuli tuhandeid maju ja hukkus 173 inimest.

Viimase kümnendi jooksul on Maa keskmine temperatuur NASA andmetel tõusnud 0,2–0,3 kraadi võrra. Austraalias valitseb rekordeid lööv kuumalaine ja juba kolm aastat vältab põud. Tulel on, mida neelata.

Juba 2008. aastal hoiatas Austraalia riikliku ülikooli majandusteadlase Ross Garnaut’ raport, et tulekahjude hooajad hakkavad pihta üha varem, lõpevad hiljem, on aina intensiivsemad ja 2020. aastaks on muutused selgelt märgatavad. Ning tõesti – kui harilikult saavad suuremad palangud alguse oktoobris, siis praegune leekidemöll puhkes juba südatalvel juulis.

4% tuleb lähema kümnendi jooksul investeerida, et saavutada kliimaneutraalsus. Alternatiiv on aina raskemini hallatavad katastroofid.

Paljude jaoks on seos inimtekkelise kliimasoojenemisega ilmselge. Peaminister Scott Morrison ütleb küll, et kliimamuutused on vaid üks tegur katastroofi taga. Tõenäoliselt aitabki leekide levikule kaasa üleüldiselt teisenenud inimkäitumine – näiteks tulnuks tagantjärele tarkusena pöörata märksa rohkem tähelepanu kuivanud puidu koristamisele.

Aga eks ole kõikjal väga mugav mõelda, et ega minust ei olene ju midagi. Ka Austraalia valitsus ütleb, et kuna nende riik tekitab kasvuhoonegaasidest kõigest 1,3%, on nad pigem ohvrid – ja jätkab kivisöe kaevandamise soosimist. Tuleb ju tuttav ette ka Eestis, mis põhimõtteliselt küll tunnistab vajadust liikuda 2050. aastaks süsinikuneutraalse majanduse poole, aga kaalub samal ajal ka samme nagu diislikütuse aktsiisi alandamine või põlevkiviõli eelrafineerimistehase ehitamine.

Kõik need lühikese vaatega sammud tunduvad igas riigis nii loomulikud, samas kui kliimamuutuste pidurdamine on nii uskumatult kallis (Eestis Stockholmi keskkonnainstituudi hinnangul 4% SKP-st aastas). Ent Austraalia põrgu on ilmselt vaid esimesi märke, milleni kliimamuutuste ees silmade kinni pigistamine viib. Vähemalt tuleb leida vahendeid kohanemiseks – sellest pole pääsu ei ussi- ega püssirohuga.