Nagu tänasest lehest lugeda saate, jätkavad Eesti lennundusametnikud sellegipoolest vana juttu. Eestile olevat oma lennufirmat vaja selleks, et Air Baltic ja teised, kes Nordica konkurentsist välja tõrjusid, ei saaks hindu lakke tõsta. Samuti selleks, et eestlasi ei pandaks lendama peamiselt Riia kaudu, vaid nad saaksid ikka lennata ka otse Tallinnast. Muret valmistab ka Eesti lennuakadeemia saatus, juhul kui Eestil päris oma lennufirmat enam poleks.

Air Balticus osaluse ostmine nõuaks julgust, aga ei pruugiks tingimata olla rumal otsus. Palju halvemaks minna ei saa.

Need argumendid pole päris laest võetud, aga neist kõlab läbi ka soov õigustada oma seniseid ettevõtmisi: mis siis, et need jälle ebaõnnestusid, aga teisiti ju ei saa. Võib-olla siiski saaks, kui loobuda suurest riigi- ja rahvuslennunduse kesksusest ja otsida tõsiselt koostöövõimalusi Lätiga?

Air Balticul, millest 80,5% kuulub Läti riigile, on olnud keerulisi aegu, mis praegugi pole lõplikult seljataha jäänud. Äsja kirjutas Läti ajaleht Diena kuuldusest, et esimeses kvartalis olevat ettevõte saanud 30 miljonit eurot kahjumit. Ametlikult pole seda keegi kinnitanud, kuid 2018. aasta aruandest vaatab vastu eelmiste perioodide 218,6 miljoni eurone kahjum, mida viimase paari aasta kasum on vaid pisut vähendanud.

Air Balticus osaluse ostmine nõuaks julgust, aga ei pruugiks tingimata olla rumal otsus. Näiteks Taani, Rootsi ja Norra lennufirmad alustasid 1946. aastal partnerlusega mandritevaheliste lendude korraldamiseks. Baltimaade ühisele lennufirmale oleks sama eesmärk (muu hulgas kiiresti kasvavast Aasia turust osa saamiseks) jõukohasem kui omaette unistajatele. Osanike lepinguga oleks võimalik praegusest kindlamini tagada ka see, et Tallinnast jääb väljuma piisavalt otselendusid.