Kardetavasti on sellest üldrahvaliku positiivse elevuse üleval hoidmiseks vähe, aga just sellise elevuse tekkimise korral saaks öelda, et Eesti eesistumine läks tõesti korda. Euroopa Liidu rahvale lähemale toomine oleks ainus, mis õigustaks eesistumist kui juhtimisvormi.

Euroopa Liidu rahvale lähemale toomine oleks ainus, mis õigustaks eesistumist kui juhtimisvormi.

Idee järgi peaks eesistumine lähendama liikmesriikide valitsusasutusi ja EL-i institutsioone, tegema riigiametnikud tuttavaks Brüsseli masinavärgiga ja suurendama riigijuhtide vastutustunnet EL-i ühishuvide edendamise eest. Ent eesistumine mõeldi välja siis, kui EL-il oli veel kuus liikmesriiki ja eesistuda tuli kord kolme aasta jooksul. 27–28 liikmesriigi puhul venib eesistumistevaheline aeg väga pikaks, näiteks Eesti järgmine eesistumine tuleb EL-i praeguse koosseisu ja ülesehituse säilimise korral alles 2031. aastal. EL-i nõukogu juhtimise järjepidevust nõnda ei teki ja tänavu tekkiv ametnike kompetents läheb järgmiseks korraks kaotsi. Pealegi on pool aastat enamiku ettevõetavate asjadega lõpule jõudmiseks liiga lühike aeg.

Seetõttu on eesistumine pigem midagi rituaalilaadset kui riikide liidu juhtimise efektiivne viis. Võib-olla tasuks eesistumist, mida 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepinguga veidi reformiti, veelgi reformida? Igatahes on Eesti ülesanne eelseisval poolaastal kehtivast süsteemist parim välja pigistada – nii rituaalses kui ka pragmaatilises plaanis.