JUHTKIRI | Brüsselisse pürgib silmakirjalik volinik
Kes on see Eesti poliitik, kes opositsioonis olles kritiseeris teravalt meie riigi maksusüsteemi, millega kõrgema sissetuleku saajatele olevat antud võimalused makse optimeerida, mistõttu maksukoormust kannavad põhiliselt madalama sissetulekuga inimesed?
See on keskerakondlane Kadri Simson, kes kandideerib Eesti volinikuks nii nelja kuu pärast välja vahetatava Jean-Claude Junckeri Euroopa Komisjoni kui ka komisjoni järgmisse koosseisu. Üht Simsoni põhiseisukohta maksunduse valdkonnas tuletasime meelde põhjusel, et tema elukaaslane Teet Soorm tunnistas hiljuti omaks töölähetuste kuluarvete võltsimise aastail 2014–2016 lihatööstuskontserni HKScan Baltimaade juhtkonnas töötades. Tööandjale ja riigile tekitatud kahju korvamiseks pidi ta maksma 90 000 eurot HKScanile ja 25 000 eurot riigieelarvesse.
See, millega Soorm hakkama sai – erakulude näitamine ärikulude pähe –, on nii meil kui ka mujal äärmiselt levinud võte, millega jõukamad inimesed oma tegelikku maksukoormust vähendavad. Täpselt see, mille vastu Simson sõnades võitleb.
Kahjuks saab vaid oletada, kui palju Soormiga 2015. aasta suvest koos olev Simson asjast teadis ja osa sai. Muidu häälekas poliitik on seda selgitades äärmiselt kidakeelne ja tõrjuv. Simson on käinud vähemalt ühel uurimise all olnud reisil, kuid väitis meie ajakirjanikule, et HKScani töötajad tasusid siis kaasas olnud pereliikmete eest reisi korraldajale ise.
Simson möönis, et loomulikult oli arvete valesti esitamine kahetsusväärne ja seda ei oleks tohtinud teha. Tema siiruses sunnib paraku kahtlema jutu jätk: „... aga kõigi nende algselt välja käidud kahtlustuste puhul oli see väga väike osa.” Tõsi, põhiosa nõuetest, mis HKScan Soormile esitas, osutus lepinguga kaetud olevaks, kuid see ei muuda ju õigeks reisikuludega sahkerdamist.
Oma elukaaslase kritiseerimise ja maksuideaalide mahasalgamise vahel valida pole Simsonil kindlasti kerge. Avaliku huvi all oleva isikuna ei tohiks Simson kõnealuses küsimuses siiski nii kidakeelne olla. See süvendab niigi laialt levinud arvamust, et poliitikud ei käi ise oma moraalitsevate sõnade järgi, ja muljet, et ametikoha saamiseks on peamine olla lojaalne parteile.
