Ettevaatlikumad inimesed ütlevad selle uuringu peale, et ka veebruari lõpus polnud laialdast nakkust, aga vaat kui suureks epideemia lühikese ajaga paisus. See on asjakohane meenutus, ent üksnes selle ajel ei peaks Eesti avanemisele pidurit panema. Selle asemel tuleks keskenduda pudelikaeltele, mis tekivad, kui inimesed jälle rohkem liikuma hakkavad.

Üks selliseid, kus 2 + 2 reegli järgimisest sageli juttugi pole, on juba ühissõidukid, eriti linnadevaheline ühistransport. Nii rongi- kui ka bussiliiklust tõmmati epideemia haripunktis kõvasti koomale, väljumiste sagedus ei vasta nüüd alati enam nõudlusele. Elron on juba teatanud, et tihendab 11. maist sõiduplaani, küllap teevad seda bussifirmadki, kui sõitjaid lisandub. Aga meenutades, kui täis olid populaarsemad väljumised enne kriisi, on väga kahtlane, kas sellest rongides-bussides reisijate piisava vahemaa tagamiseks piisab, kui riik neid selles spetsiaalselt ei toeta.

Ühissõidukid vajavad eritähelepanu seni, kuni teadlased ütlevad, et hulga inimeste kitsasse kinnisesse ruumi kokku laskmine pole enam riskantne.

Elronile seab kahjuks piirid ette rongide vähesus. Bussiliikluses on reservi, kuniks elu veel täiega ei kee, esialgu rohkem. Busside sõidutamine pooli istekohti tühjaks jättes ei pruugi küll olla kasumlik, kuid see on koht, kus riigil tasub koroonariski vähendamiseks appi tulla. Nagunii käib praegu toetuste lausjagamine, et ettevõtted tööta inimesi lihtsalt palgal hoiaksid. Miks mitte siis maksta bussifirmadele toetust selle eest, et nad tööd teevad? Abiks oleks ka bussi- ja rongisõitjatele kaitsemaskide jagamine. Samuti võiks kaaluda Elroni kaugliinide tavaklassi piletite müümist samamoodi nagu esimesse klassi omi – ainult olemasolevatele istekohtadele kindlal hulgal.

Ühissõidukid vajavad eritähelepanu seni, kuni teadlased ütlevad, et hulga võõraste inimeste kitsasse kinnisesse ruumi kokku laskmine pole enam riskantne.