Juhtkiri: dopinguriik olgu omaette

Rahvusvahelise spordiarbitraaži kohtu otsus jätta rahuldamata 68 Venemaa sportlase protest Rio de Janeiro olümpiamängudelt eemaldamise vastu on väga karm, kuid vältimatu otsus. Karm, sest paratamatult nõrgestab paljude tippude kõrvalejätmine olümpialiikumist ja olümpiamänge kui parimatest parimate kohtumispaika. Samal ajal oli otsus Vene kergejõustiklased kõrvale jätta vältimatu tingimustes, kus soovitakse puhta spordi põhimõtteid mingilgi määral kaitsta. Hoiatused, millele ei järgne täidesaatmist, nõrgestavad tõsiseltvõetavust.

Karistus on kollektiivne, kuid olukorras, kus riik tegutseb kollektiivselt selle nimel, et keelatud ainete manustamist soodustada ja varjata, ei jää muud üle. Mis teha, samad põhimõtted kehtivad teisteski eluvaldkondades. Kui kaubanduses ei järgi mõned riigid kokkulepitud nõudeid, kannatavad ka üksikud kaupmehed, olgu nende enda tegevus kui tahes kvaliteetne. Kui mõnes riigis tehakse diplomitega ulatuslikumat sohki, siis ei saa sealsed tudengid teistes riikides edasi õppida.

Eesti ei saa laskuda mingisse ähmasesse moraalsesse relativismi stiilis „ah kõik panevad ju dopingut”. Siinkohal valmistab eriti suurt pettumust Eesti olümpiakomitee esimehe Urmas Sõõrumaa jutt, nagu oleks Venemaa kõrvalejätmise taga nn suurte mängud, kuhu ei peagi oma nina toppima. Just nagu polekski antidopingu agentuuri WADA käsutuses arvestatavaid tõendeid. Selliseid puhast sporti eiravaid seisukohti poleks oodanud kunagiste presidentide Mart Siimanni või Arnold Greeni suust.

Kahju, et EOK presidendil Urmas Sõõrumaal pole Venemaa skandaalide puhul moraalset selgroogu.

WADA tegevus aga põhineb asjaosaliste endi tunnistustel. Veebruaris tabas äkksurm kaht endist Venemaa juhtivat antidopinguametnikku, Vjatšeslav Sinevit ja Nikita Kamajevit. Massilise dopingutarvitamise paljastanud jooksja Julia Stepanova ei julge kodumaal elada. Venemaal dopingupaljastaja olla on palju ohtlikum kui mõnes teises riigis. Kahju, et Sõõrumaal selles vallas moraalset selgroogu pole.

Eestil on puhtamast spordist ainult võita. Me ei pea oma sportlasi nende tervisega riskides sandistama. Meie sportlased ei pea pettustega kaasa minema ega sattuma valede võrku, sest „nii need asjad ju käivadki”. Meie sportlased ei pea kaasa minema mänguga, kus sportlaste veri on EPO ja ülekannetega nii paksuks aetud, et neid kimbutab pidev äkksurma või invaliidistumise oht.

Tänu sellele, et konkurendid dopinguproovis vahele jäid, on meie tõstja Mart Seim ja maadleja Heiki Nabi saanud paremaid kohti, kui algselt välja kuulutati. Eesti on puhtast spordist ainult võitnud.