ID-kaart, Eesti e-riigi üks alustalasid, on üks sagedasem, aga mitte ainus infotehnoloogilise meelehärmi ja murede põhjustaja. Neid jätkub nii kasutajate kui ka infosüsteemi omanike tasemel. Tänases lehes kirjutame näiteks sellest, kuidas edeneb kohalikel omavalitsustel riigikontrolli möödunud aastal avastatud infoturbe puudujääkide kõrvaldamine. Riigikontroll leidis toona omavalitsuste üldise infoturbekultuuri olevat kehva nii teenistujate kui ka juhtkonna poolest, riigi infosüsteemide ameti osakonnajuhataja Ilmar Toom paneb sellele praegu viiepallisüsteemis keskmiselt kolme ja nelja vahele jääva hinde.

Praegusele valitsusele on IT kahjuks nagu võõraslaps, kelle arengust ei hoolita, kuigi riiklikud e-teenused vajavad uuenduskuuri.

IT-süsteemide kasutajamugavuse ja turvalisuse heal tasemel hoidmine nõuab pidevaid investeeringuid. 1990-ndatel, kui meie e-riigi eduloole alus pandi, moodustasid IT-investeeringud riigikontrolli arvestuste järgi ligikaudu 1% riigieelarvest, aga 2010-ndate alguseks oli see langenud 0,2%-ni. Kui poleks EL-i toetusraha, oleks meie riiklik e-tiiger väga nälginud seisundis. Hästi toidetud tiigrit pole Eestil aga vaja kõrgeteks rahvusvahelisteks edetabelikohtadeks, vaid riigi e-teenuste ajaga kaasas käimiseks ja riigiametnike arvu vähendamise võimalikuks tegemiseks. Viimasel ajal areneb see valdkond Eesti tempost kiiremini – ÜRO koostatavas e-osaluse indeksis on Eesti 2008. aasta 8. kohalt langenud 2018. aastaks 27. kohale.

Ei saa öelda, et Stenbocki majas probleemiga üldse ei tegeletaks: Jüri Ratase eelmine valitsus eraldas tänavuseks lisaraha, et riigi IT-töötajate arvu suurendada ja nende palka tõsta. Ratase praegusele valitsusele on aga IT pigem nagu tülikas võõraslaps, kelle arengust ei hoolita. Sellest on kahju, sest Eesti riiklikud e-teenused nõuavad tõsist uuenduskuuri – kasutajamugavuse suurendamist, eri infosüsteemide paremat ühildamist, küberturvalisuse tipptasemele viimist.