Simsoni jaoks on see võimas hüpe ülespoole. Praegune Euroopa Komisjon pole enam ammu neutraalne arbiiter liikmesriikide vahel nagu Euroopa Liidu algusajal, vaid kujundab ka jõuliselt poliitikat. Jean-Claude Junckeri meeskond läks ajalukku näiteks sellega, et käis välja kohustuslikud pagulaskvoodid (mis tagantjärele osutusid ilmselt veaks), aga ka eelarvereegleid rikkunud Itaaliale sanktsioonide mittekehtestamisega, mis oli samuti poliitiline otsus. Ursula von der Leyeni mandaat on vähemalt esialgu nõrgem, sai ta ju europarlamendist volitused kõigest üheksahäälse enamusega. Kuid ootused komisjoni juhtivale rollile on tulnud, et jääda.

Simsonil läheb selles õhustikus enda kehtestamine mõistagi märksa raskemalt kui Eestis tasuta ühistranspordi läbisurumine. Ennekõike on aga huvitav näha, millised tema seisukohad üldse olema saavad.

Ootame Kadri Simsonilt otsustusjulgust, et astuda vastu nii Nord Streamile kui ka Eesti põlevkivielektrile. Ootame, et ta hakkaks ausaks.

Kolme Eestit puudutavat teemat ta eilsel improviseeritud pressikonverentsil Tallinna lennujaamas juba mainis. Desünkroniseerimine (elektrivõrkude lahutamine Venemaast), põlevkivi ja Nord Stream. Neist esimene läheb tehniliste küsimuste alla. Kahe järgmise puhul aga tuleb tal langetada valikuid.

Kas tal jätkub Nord Stream 2 puhul julgust öelda, et tegemist on poliitilise projektiga, millest on ennekõike kasu vaid Vladimir Putini kamariljale, või alistub ta Saksamaa huvide ees? Millal me näeme päeva, mil Simson nõuab põlevkivist elektritootmise lõpetamist?

Kõigi nende suurte teemade juures ei maksa unustada, et Simson pole just kõige siiram inimene. Kutsusime teda kuu aega tagasi juhtkirjas avalikustama asjaolusid, miks ta lasi oma elukaaslasel Teet Soormil maksta võltsarvete alusel kinni enda lõbureise. Ootame vastust tänini. Järelikult kehtib endiselt järeldus: Simson pole volinikutööks valmis.