Eesti Energia peab plaani hõivata Leedu elektriturust kümmekond protsenti, et tarnida sinna 3–4 teravatt-tundi elektrienergiat, mida ettevõte lisaks praegusele suudaks toota. Kui lootused täituvad, kasvaks ekspordi osakaal rohkem kui 30 protsendini Eesti Energia toodangust.
Elektri tootmine, eriti põlevkivist, saastab keskkonda. Saastetasumäärad on Eestis küll järk-järgult tõusnud, vastavalt on kasvanud ka saastetasuna riigikassasse laekuvad rahasumma, kuid kõiki väliskulusid – see on kulusid, mida keskkond ja ühiskond peavad kandma elektri tootmise kõrvalmõjudena – veel ei kata.
See asjaolu ei peaks meid häirima seni, kuni soov riigifirma toodangut rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisemaks muuta ei pane valitsust saastetasude tõstmise kavas tegema saastajatele põhimõttelisi järeleandmisi. Keskkonda vähem saastavatele tehnoloogiatele üleminek ja seda motiveeriv maksupoliitika on eelkõige meie endi elukeskkonna huvides, mitte Euroopa Komisjoni ees koogutamiseks tehtavad otsused.
Leedu turule eksportimise võimaluse avab Eesti Energiale Ignalina tuumajaama sulgemine tuleval aastal. Uue tuumajaama rajamise küsimuses – kas, kuidas, kellega – pole Leedu seni selgusele jõudnud, kõige varem valmib see 2018. aastaks. Seega on Eesti Energiale Leedu turul kanna kinnitamiseks pikaks ajaks suhteliselt soodsad tingimused. Enne uue tuumajaama käikuandmist – eeldatavasti juba järgmisel aastal – jõuab Leedu kindlasti ka energiaturu lõpliku avamiseni, mis võimaldab Eesti Energial hakata elektrit müüma sealsetele lõpptarbijatele, mida võib pidada kindlamaks äriks, kui müüki Leedu riigi enamusosalusega Lietuvos Energija kaudu.
Ekspordikõlblikku kaupa pole meil ülemäära palju. Seepärast tuleb Eesti Energiale Leedu turust tüki hammustamise kavades vaid edu soovida. Seda enam, et Eesti Energia on firma, mis teataval määral – riigi kaudu – kuulub kõigile meist.