JUHTKIRI | Eesti ääremaastub, valitsus arutab abielu
Riigikontroll soovitab Eesti riigil ausalt tunnistada: kõikjal riigis ühetaolisi ja ühtlase kvaliteediga avalikke teenuseid pakkuda käib meil üle jõu, eriti väljaspool Harju- ja Tartumaad. Soovitus põhineb Eesti perearstide, üldhariduskoolide õpetajate, politseinike ja päästjate hõivetrendide analüüsil.
Hinnang ei tohiks kedagi üllatada: ääremaastumine on Eestis ammuilma jutuks. Seda näeb ja tunneb igaüks, kes puutub kokku ka eluga väljaspool Tallinna. Valitsused – nii praegune kui ka eelmised – on häda leevendamiseks üht-teist teinud, aga märkimisväärse eduta.
Ääremaastumist ei olegi lihtne peatada, aga peale selle torkab silma, et enamasti on poliitikud lahendusi otsinud suurema kireta. Praegune olukord on eriti karikatuurne: koroonapandeemia tõttu on tekkinud taktikaliselt üsna soodne, aga mööduv aeg taguda maale elama mineku rauda, aga selle asemel tõotab eelolev talv ja kevad kuluda hoopis tulistele diskussioonidele selle üle, kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise liiduks.
Koroonapandeemia tõttu on muu hulgas tekkinud taktikaliselt soodne, aga kiiresti mööduv aeg taguda maale elama mineku rauda.
Teine absurd: EKRE pingutab praegu kõigest väest, et e-valimisi lammutada, kuigi just mitmesuguste e-lahendustega sõbraks saamine on üks võimalus ääremaastumise hapusid vilju veidigi leevendada. Riigikontroll ennustab näiteks, et teenused, mida praegu käsitletakse ajutisena – näiteks distantstunnid koolis, kaugnõustamine perearstiabis jne –, saavad osas piirkondades alaliseks.
Veel üks võimalus ääremaadel, milleks võib nimetada juba suuremat osa Eestit, avalike teenuste kadumist pidurdada on noorte või karjääri muuta soovivate töötajate meelitamiseks pakutavad soodustused. Perearstide puhul seda juba jõuliselt tehaksegi, näiteks lähimast haiglast üle 40 km kaugusel töötavatele perearstidele hakatakse senise 563 euro asemel maksma 1647 eurot lisatasu kuus. Esimene summa efekti ei andnud, kas kolm korda suurem annab?
Püsivama tulemuse saavutamiseks ei ole oluline üksnes perearstide ja koolide säilimine mõistlikus kauguses, vaid elu peaks väljaspool Tallinna ja Tartut käima ka laiemas mõttes – et oleks ettevõtlust, meelelahutust ja igas vanuses inimesi.
