Doing Businessi edetabelis, mida ärikeskkonna konkurentsivõimelisuse eest hea seisma pidavad riigiametnikud hardalt jälgivad, on Eesti maksejõuetuse lahendamise vallas maailmas 42. kohal ja me regulatsioonid vastavad ainult 65%-le maailma parima praktika tasemest. Ärikeskkonna muude lõikudega võrreldes on need palju kehvemad näitajad. Needki pigem ilustavad olukorda. Näiteks pankrotimenetluses nõuete rahuldamise määraks on seal hinnatud 40%, mis on Eesti tüüpilise pankroti omast kaugelt parem. Umbes 70% pankrotte lõpeb Eestis ju raugemisega, mis tähendab, et võlausaldajad ei saa neist pankrotipesadest sentigi tagasi. Ja hulk de facto maksejõuetusi ei jõuagi pankroti- või saneerimismenetluseni, vaid sumbuvad majandusaasta aruannete esitamata jätmise kaudu ettevõtte äriregistrist kustutamisse.

Facio-Riito on fenomen omaette, aga nad iseloomustavad hästi maksejõuetuste lahendamise üldist olukorda Eestis.

Ei saa öelda, et riik probleemiga üldse ei tegele – justiitsministeerium kaalub juba mitmendat aastat maksejõuetusregulatsiooni muutmise vajadusi ja võimalusi. Aga kaalutakse liiga pikalt. Facio, Riito ja paljud teised juhtumid näitavad selgelt, et Eesti seadused ja kohtud kohtlevad pankrotimeistreid liiga pehmelt. Maksejõuetuse põhjuste ja süüdlaste väljaselgitamiseni enamasti ei jõutagi, sest selle uurimistöö tarvis peaksid võlausaldajad varatusse pankrotipesasse raha juurde maksma. Liiga ebaselgelt on Eestis maha märgitud joon, mida ületades hakkavad juhatuse liikmed firma kohustuste eest isiklikult vastutama. Võib-olla ka joon, mida ületades neid riigihangetele lubada ei tohi.

Ettevõtluse edendamise seisukohast ei ole ettevõtjale suure isikliku vastutuse panemine muidugi hea. Üldiselt peaks piiratud vastutusega äriühing olemagi omanike ja juhtide piiratud, mitte täisvastutusega ettevõtlusvorm. Paraku on Eesti praeguse ärikultuuri tingimustes vale siin ettevõtluse edendamise poolt prioriteediks seada, sest liiga palju on ettevõtjaid, kelle „ärimudeli” lahutamatu koostisosa on alltöövõtjate ja äripartnerite tahtlik petmine. Seni, kuni selles vallas murrangut pole toimunud, tasub halva mainega ettevõtjate tõotusi stiilis „maksan uue projekti tulust ka vana võla” kindlalt eirata.