JUHTKIRI | Eesti e-riik loodab põhiliselt õnnele

Jälle näeme üheskoos sõnu ID-kaart ja kriis. 12 500 isikutunnistust vahetatakse sundkorras välja, sest ei suudeta tagada nende turvalisust. Küllap on tegemist mõistliku ettevaatusabinõuga. Ometi tuletas juhtum meelde paanikat, mille põhjustas ID-kaartide sertifikaatide massiline sulgemine möödunud sügisel. Mis sest, et Eesti ületas selle kriisi paljude ekspertide arvates üllatavalt kiiresti ja väikeste kahjudega. Vastu pidas ju sisuliselt alles viimane kaitseliin.

Kriis tegi puust ja punaselt selgeks, kui palju oleme siiani lootnud õnnele. Tallinna tehnikaülikoolis valminud raport kinnitab, et ID-süsteemide täie kindlusega toimimise jaoks jääb puudu nii kompetentsi kui ka süvateadmistega spetsialiste. Pahatihti on Eestis mõnes ID-kaardiga seotud valdkonnas üksainus ekspert. Mis saanuks siis, kui ID-kaardi kriisi ajal oleks selle ainsa eksperdiga midagi juhtunud?

Ja õnnetusi juhtub. Möödunud kuul põles maa-ameti serveriruum. Väike põleng, ei midagi erilist. Kuid suur osa e-riiki oli korraga kättesaamatu, sh elutähtsate teenuste alla kuuluv ilmateenistus. Pärast põlengut avaldas keskkonnaministeeriumi IT-juht Marko Arula lootust, et ehk kiirendab see väga vananenud riistvara väljavahetamist. Näiteks jõutaks selleni, et andmed asuksid n-ö pilves, mitte kontsentreeritult ühes keldris, kus ühtäkki realiseeruvad kõik riskid.

Üleeile võisime kogeda, kuidas üks põleng seiskas pooles Eestis rongiliikluse, ilma et keegi olnuks võimeline sõitjaid sellest teavitama. Tragikoomiline juhtum, kus üks peatuses ootaja haaras ise initsiatiivi ja kleepis üles silte „Rongid ei liigu”, viitab vähimagi varusüsteemi puudumisele. Isegi ühtainsat inimest ei leitud.

Järjest tekkivad kriisid näitavad, et oleme tõsiste katsumuste ees äärmiselt kaitsetud. Kiiremas korras tuleb hakata IT-riiki ka ootamatuste eest kaitsma.

Paneme siia kõrvale kodanikud, kes peavad tundide kaupa oma uute dokumentide hiidsabades passima muu hulgas sellepärast, et politsei- ja piirivalveameti dokumentide väljastamise infosüsteem on meid teeninud sama kaua, kui oli pukis Leonid Brežnev. See pole tühine ebamugavus, vaid märk laiemast haigusest, mida iseloomustab ühekorraga nii loorberitel lesimine kui ka hurraaoptimism, et küll kõik kuidagi laabub.

Hiina sõjandusteoreetikult Sunzilt pärineb kahe ja poole tuhande aasta vanune mõttetera, et kõige parem pole mitte lahingut võita, vaid seda ära hoida. Me ei vaja järjekordset „edulugu” kriisi edukast lahendamisest, vaid toimivaid varusüsteeme, mis kriisi ära hoiaksid. Kui palju hoiatusi veel vaja läheb?