Juhtkiri: Eesti ei usu sallimatust
Me vaatame peeglisse ja see, mida me näeme, meeldib meile – ehkki kõrvaltvaatajaile võib jääda teistsugune mulje. 2015. aasta sotsiaalse arengu indeksi uuringu kohaselt paikneb Eesti 133 riigi pingereas
23. kohal ja on eelmise aastaga võrreldes langenud neli kohta (mullu 19. kohal). Mis siis juhtus, Balti tiiger, „paremaks muutumise maa”? Küsimus on ennekõike väga nõrkades näitajates just ühes valdkonnas.
Skaalal, mis mõõtis sallivust immigrantide vastu, asetses Eesti 133 riigi hulgas 123. kohal. Sellele kohale maandumine paigutab meie muidu paljude tunnuste poolest üsna viisaka ühiskonna maailma mudaliigasse, kui räägitakse neist, kes erinevad n-ö aktsepteeritud keskmisest: valge, eestikeelne, heteroseksuaalne ja igasuguse füüsilise või vaimse eripärata.
Probleem pole mingi konkreetse „indeksi järgi elamises”. Nimetatud uuringu jaoks kogusid andmeid ühendus Social Progress Imperative koostöös maailma suurima audiitorfirma Deloitte’iga. Kuid ka varasem OECD raport sallivuse kohta, kus küsimusele, kas immigrantidel oleks Eestis hea elada, vastab jaatavalt alla poole küsitletuid. Sageli eeskujuks toodud Põhjamaades nagu Norra või Island on see näitaja üle 90! Seejuures on eestlaste reiting aastate jooksul ainult langenud. Ja ilmselt pole küsimus üksnes erinevas jõukusetasemes. Mõni ime, et Eestit külastavatel või siin elavatel mustanahalistel on sageli rääkida mõnest negatiivsest intsidendist, mis ei jää alati üksnes emotsionaalsele pinnale.
Sallimatuse probleemi tunnistamine olla küll esimene samm sellest üle saamisel, nagu sõltlasel ikka. Vastasel juhul mõjub Eesti väljastpoolt vaadatuna joodikuna, kes uhkusega teatab, et „joon jah ja nii meeldibki, kellel ütlemist on, võiks vabalt kaugemale kolida”. Ka eelmisel nädalal tähistatud mitmekesisuse päeva puhul sai korduvalt mainitud, et harva juhtub, kui diskrimineerija ise oma diskrimineerimist tunnistab.
Balti uuringute instituudi uuring toob seejuures esile, et umbes kolmandikku elanikkonnast suisa ärritab, kui neile hakatakse võrdsest kohtlemisest ja sallivusest rääkima. Sõltlase analoogi juurde naastes on need kaasmaalased probleemi eituse faasis. Kust alustada? Äkki riigijuhtidest, kes üle Vahemere tulevatesse põgenikesse vägagi tõrksalt suhtuvad?
